Vee all

Hanoist lendasin Malaisia idarannikule Kota Bharule. Kui ma lennukist maha astusin, venis nägu naerule. Tõmbasin sõõmu tuttavat, kergelt magusat ja niisket Malaisia õhku ning imetlesin pilvitut taevast. Vahel piisab väga vähesest, et tunda, et kõik on jube hästi.

Sõitsin edasi väiksemale Perhentiani saarele (Pulau Kecilile). Kui mootorpaat mööda merd kihutas, tuul mu juukseid sasis ja rohekas-helesinine meri ümberringi ahvatlevalt helkis, otsustasin PADI open water diver kursuse ära teha.

Sukeldumine on olnud üks neid asju, mida olen juba mõnda aega proovida tahtnud, aga seni ei ole olnud ei kättevõtmist ega julgust. Seekord sai kiusatus näha, mis vee all toimub, minust võitu. See maailm, mis mulle avanes oli midagi hoopis uut ja erakordset. Nüüd mõistan hästi seda ootusärevust, millega sukeldujad merele lähevad ja fanatismi, millega nad tagasi tulles kõik nähtud mereelukad oma kaaslastele üles loetlevad.

Mul oli õnne sattuda ühe väga hea ja nõudliku instruktori peale, kes keskendus personaalselt minu õpetamisele ja pinnis mind peensusteni, kuni tegin kõiki harjutusi vee all ilma kahtlemata. Esimesel päeval sukeldusime 8 meetri sügavusele ja siis järk-järgult sügavamale kuni 18 meetrini välja. Iga sukeldumine tõi rahu ja enesekindlust juurde ning õnneks kõrvade tasakaalustamine mulle suuremaid raskusi ei valmistanud. Peamine on vee all mitte hinge kinni hoida ja teada, kuidas ning millal pinnale tulla tohib. Mul oli nii hea meel, kui oma sukeldujapaberid kätte sain.

Minu jaoks oli üllatav, kuidas vees kõik suurema ja lähemana tundub, kuidas vesi värve sööb ning kui hästi helid vees kosta on. Mul õnnestus vee all näha lugematul hulgal erivärvi ja -kujulisi koralle, suuri merekarpe, ilmekaid papagoikalasid, tibukollaseid liblikkalasid, seepiakalu, barrakuudade parvi, kilpkonna, sinisetäpilisi astelraisid, pisikesi kalapoeg-nemosid merirooside sees, ussikesi, merisiilikuid jne. Loodusel on ikka kujutlusvõimet olnud mereloomade välja mõtlemisel… Järgmisel korral tahaksin teha edasijõudnute kursuse ja kaamera vee alla kaasa võtta.

Väiksem Perhentiani saar ise on armas ja kodune. Mul tekkis 5 päevaga hea rütm, nii et oli lausa kahju ära tulla. Et hooaeg ei olnud veel alanud, oli õhkkond mõnusalt rahulik. Ühel pool saart on rannariba, mis on teenimatult pälvinud tiitli “long beach” (kuigi rand on siiski piisavalt pikk, et sinna üksteise kõrvale kümneid sukeldumiskeskuseid mahutada). Teisel pool saart on väiksem, nn coral beach. Puhas valge liiv, 30-kraadised helesinised lained võidu randa purjetamas ja aegajalt mõned paadid sukeldujatega merele minemas või sealt tulemas… Päeval müüvad unised kohalikud rannal snorgeldamisvarustust ja õhtuti sätitakse liivale grillid ning laudadele küünlad.

Terve saare ulatuses laiub džungel, kus liiguvad ringi hiiglaslikud sisalikud, maod ja muud elukad. Elasin hütis mäe nõlval. Hommikul äratasid mind merekohin ja džunglihääled. Mul ei olnud siiski väga palju mahti maapealseid võlusid nautida, kuna suurema osa ajast olin kas vees või lugesin oma kursusematerjali. Tegelikult oli see minu jaoks lõpuks ka puhkus reisimisest ja pildistamisest. Esimest korda 3 kuu jooksul ei võtnud ma kaamerat kuhugi kaasa ja kui ma viimasel päeval mõned pildid siiski endale mälestuseks tegin, oli ilm vihmale keeranud.

Perhentianil kohtusin oma hea sõbra Voitsiga, kes minuga umbes samal ajal reisima läks ja hetkel ilmselt juba kusagil Balil redutab. Esimesel hetkel, kui teda nägin, mõtlesin, et näen valesti. Voitka oli vahepeal kuhugi ca 10 kilo kaotanud ja üleni pruuniks päevitunud. Ainus selgelt äratuntav asi oli habe ja naerused silmad. Reisimine mõjub hästi. Voits oli just rescue diveri kursuse läbinud ja mul avanes võimalus temaga ühes pundis sukelduma minna. Nalja sai ka. Kes tunneb Voitsi, see aimab, millist 🙂

—

Ja nüüd istun Kuala Lumpuri lennujaamas, joon kohvi ja teen aega parajaks. Hongkongi lennuni on veel mõned tunnid aega.

Olen natukene kurb ja natukene rõõmus. Kurb sellepärast, et 3 kuud reisimist on läbi saamas, aga rõõmus sellepärast, mida see aeg mulle andnud on. See reis tiris mind välja mu mugavustsoonist, raputas mind üles, sundis mind otsustele, mida ma varem teha ei julgenud, tõukas mind tundmatusse ja avas uusi uksi.