Atacama ja Iguazú

Vaatasin üle viimased fotod Lõuna-Ameerika mandrilt, millest üks osa on võetud maailma kõige kuivemas kõrbes Atacamas ja teine ühe maailma veerohkema joa, Iguazú juures. Mõned kuud tagasi kirjutasin Tšiilis piki Vaikse ookeani rannikut laiuvast soola- ja liivasegusest Atacamast ning 2,7 kilomeetri pikkusest ja oma 275st joast koosnevast Iguazúst ka lähemalt.

Lisaks nende kohtade silmnähtavale erinevusele nagu Marsi maastikku meenutav kuiv pinnas ja lõputu tühjus ühelt poolt ning aurupilved, õhuniiskus ja külluslik rohelus teiselt poolt, meenub mulle Atacama vaikus, mida oli siin-seal segamas vaid tuul, ja seevastu Iguazú voolava vee katkematu mühin. Ülejäänud ülesvõtted on tehtud Tšiili pealinnast Santiagost ja selle lähistel asuvast boheemlaslikust Valparaísost.