… siis ei saa leppida roomamisega. Eile hüppasin esimest korda langevarjuga. Kuna tahtsin hüpata ainult korra ja kogeda ka vabalangemist, otsustasin hüpata koos instruktoriga.
Kui ise hüpates saaks õpilane hüpata 1000 meetri kõrguselt ja seda nii, et vari avaneb kohe peale lennukist väljumist, siis tandemiga hüppasin 3500 meetri kõrguselt ja vabalangemist oli tervelt 40 sekundit. Ehk siis umbes esimesed 2 kilomeetrit tulin alla kiirusega 212 km/h.
Kõige suurem eneseületus (kuigi ma ei kahelnud hetkekski) oli lennukist välja hüppamine – nüüd ma siis kukungi alla ja ei tea, kas vari ikka avaneb või mitte. Hüppe kulminatsiooniks oli aga vaieldamatult vabalangemine.
Elu silme eest läbi ei jooksnud. Ma juurdlesin hoopis selle üle, kas me oleme instruktoriga stabiilsuse saavutanud, sest ülakeha tundus olevat madalamal kui alakeha ja oli selline tunne, et me võime vabalt õhus kukerpalle tegema hakata. Raske oli hingata ja suud kinni hoida ning nägu laperdas tuules. 40 sekundit tundus nagu 4 minutit.
Ja siis avanes vari ja me põrkusime mitu meetrit ülespoole. Ma mäletan, et mõtlesin siis, et, oh, hästi läks ja nüüd on kõik läbi. Ülejäänud aeg õhus oli täielik pingelangus. Kui välja arvata see, et seal oli mõnusalt vaikne ja varjuga oli tore õhus järske kurve teha, siis oli see umbes nagu oleks kusagil lõbustuspargis ilmarattal olnud (kuigi oluliselt kõrgemal). Ja nii me siis maandusimegi.
Ma arvasin, et tahan teha ainult ühe hüppe, aga nüüd ma ei teagi enam. Ühelt poolt oleks tore kogu see trall üksi läbi teha, sest siis oleks vastutus suurem ja seega ka eneseületus võimsam. Teisalt jällegi oli vabalangemine kõige hirmsam osa sellest avantüürist, nii et ei tea, kuivõrd huvitav oleks lennukist välja hüpata nii, et vari kohe avaneb. Eks näis. Võibolla aasta paari pärast 🙂
näe juhuslikult olin mina selle lennuki sangas sellel päeval! loodetavasti jätkad hüppamist, see on vinge harrastus!
Tegidki hüppe ära, tubli tüdruk! Vaevalt, et see pisik nüüd enam välja läheb.