Eile õhtupoolikul asusin Tartust Tallinna poole teele. Aknast tihedat lumesadu jälgides aimasin halba, kuid tegelikud teeolud olid topelthullemad. Lumi, tugev tuul, kuratlikult libe tee, pidevalt jäätuvad kojamehed ja siin-seal kraavi sõitnud teised teelolijad. Autod sõitsid 20-60 km/h ja reis koju kestis üle 4 tunni. Tallinn-Tartu maantee oli lume alla mattunud.
Aega parajaks tehes mõtlesin sellele, et hirm võimaliku avarii ja sellele järgneva puksiiriabi ootamise ees jumal teab kui kaua ning sellele järgneva kindlustusasjaajamise ees sellistes teeoludes on võrreldav umbes sellega, mida olen tundunud mingitel hetkedel reisides.
Nt siis, kui ma minibussiga Panamas üle mägede sõitsin ja troopiline torm meid kuristikku ähvardas pühkida või siis kui ma keset Kariibimerd väikese paadiga mitmemeetriste lainetega merele jäin ja reisijatele nagu pagulastele vee katteks must kile peale tõmmati. Või siis see lõputu mudamaantee Nicaraguas, silme ees üks järjekordne teadmata bussiõnnetus kusagil džunglis.
Hirmutunne on kuidagi elustav. Vähemalt tagantjärele on just need hetked need, mis üsna eredalt meeles püsivad. See ongi ehk põhjus, miks me riske võtame. Seda kõike muidugi senikaua kuni veab.
Pigem raputavad ekstreemolud su igapäevaollusest välja. Eriti nüüd sügisel, kui inimesed kippusid kuidagi tuimaks muutuma, mõjus tegelikult isegi värskendavalt. Minu kogemus oli veel ka see, et inimesed olid üliarvestavad ja abivalmid, mindki lükkas mingi täiesti tundmatu mees hangest välja ja aitajaid oli ümberringi kogu aeg palju näha.
Aga elustav muidugi.
Minul oli enne hirmutunde saabumist täielik elevus ja särasilmsus lumemöllu põnevusest ja seiklusehõngust, kuid põldudevahelistel lõikudel vaid mälu järgi sõites hakkas isegi minu uljus kahanema.
Kokkuvõtteks – inimesel on raputust vaja, muidu muutub tuimaks.