Umbes nädalaga sai pretensioonitu lilla Fiat Puntoga läbi sõidetud marsruut Rooma – Castiglione della Pescaia – Castiglioncello – Livorno – Pisa – Lucca – Firenze – Volterra – San Gimignano – Montalcino – Rooma.
Itaalia sai mulle armsaks juba siis, kui ma seal 2004. aastal umbes pool aastat elasin. Toskaanasse (kui Firenze välja arvata) ei olnud ma aga varem jõudnud ja kuuldused selle piirkonna erilisusest olid minus juba mõnda aega huvi tekitanud. Reisi eesmärgiks oli puhkus, päike, tõelised toiduelamused ning loomulikult ei puudunud sealt ka pildistamine.
Montalcino linnake ja seda ümbritsevad viinamarjaistandused olid kahtlemata reisi tipphetkeks. Viivuks tundus, et võikski sinna jääda ja oma veini tegema hakata. Loodetavasti avaneb ehk võimalus seal kunagi septembri lõpus viinamarju noppida, istuda pikas lauas koos teiste töökate kätega ning nautida head toitu ja imehead Brunellot.
Tengo gusto de sus fotos mucho. Usted es muy dotado.
Hurra!
Vürtsikad detailid sinu tagasihoidliku isiku kohta meelitavad kindlasti ka lugejaid 😉
Aga muidu tubli oled ja elagu tugevad ning sihikindlad naised! Lase aga edasi!