Sügis on käes ja ilmselt on vanast ajast sisse jäänud tunne, et just see on õige hetk millegi uue õppimiseks või üle kordamiseks. Nii tekkis mõte, mis ootamatult konkreetse väljundi leidis, ning selle tulemusel alustasingi aastast fotograafia täiendõpet Kunstiakadeemias.
Tõttöelda olen ma fotograafiaõpinguid korduvalt kaalunud, aga ei ole kunagi kindel olnud, kas see minu jaoks vajalik on. Pildistan ju iseendale, peaasjalikult omamoodi teraapilise tegevuse ja võimalusena kaugeid maid ja teistsuguseid kultuure seeläbi paremini mõista. Ning alati on võimalus end fotokirjanduse või interneti vahendusel ise täiendada, rääkimata sellest, et lõppkokkuvõttes tuleb lihtsalt pildistada, pildistada, pildistada…
Ent siiski, miks sa siia tulid, küsiti esimesel koolipäeval. Selleks, et suhelda teiste inimestega, kes pildistavad, mõelda rohkem läbi, mida ma teen, leida inspiratsiooni, saada teada uut ja tuletada meelde varem omandatud teadmisi, vastasin mina. Ning siis mõistsin, et peamiselt olin seal selleks, et saada tagasisidet ja justkui mingit tõuget kuhugi edasi.
Esimese päeva lõpus soovitati mõelda sellistele küsimustele. Miks pildistada? Kas pildistada? Mida pildistada? Kuidas pildistada? Millega pildistada? Kellena pildistada? Näib, et olulisem on alustada mitte tegemisest vaid mõtlemisest ja nendele küsimustele vastamine tundub olevat palju keerulisem kui lihtsalt pildistamine.
Paar inimest on kunagi palunud, et ma “õpetaks neid pildistama”. Aga millest alustada? Rääkida oleks ju nii palju. Ajendatuna nüüd oma enda äsjaalustatud enesetäiendusest lisasin siia Fotokooli rubriigi, kuhu plaanin kirjutada erinevatel fotograafiaga seotud teemadel ja oma mõtetest ning dilemmadest, mis sellega seoses üles kerkivad. Ehk on sellest kasu ka teistele, kellele fotograafia südamelähedane on.