Käin praegu 5 korda nädalas jooksmas. Peale töö millegi muu jaoks suurt aega ei jää. Pilet Kopenhaagenisse on ostetud ja maratonile registreeritud. Nüüd on juba hilja taganeda.
Vahepeal võtsin osa ühest 5 km jooksuvõistlusest Nõmmel. Aeg tuli 25.16. Olin väga uhke, kuigi oleksin ehk kiireminigi suutnud joosta kui esimene osa distantsist pidev mäkketõus ei oleks olnud. Mõni ime, aga eelistan ikka lauge maa peal joosta. Naiste võitja aeg oli ca 18 minutit.
Ma ei tea, kas ma suudaksin aru saada, kas paari kuuga on toimunud mingi areng või mitte, kui mul pulsikella ei oleks. Uskumatu, aga võrreldes varasemaga on pulss tõesti alla läinud. Hetkel on mu km aeg 140 pulsiga umbes 7 ja pool minutit, 150 pulsiga natukene alla 7 minuti ja 160 pulsiga 6 minutit.
Arvestades, et maratonil võiks mu pulss jääda vahemikku 145-155 lööki minutis, on mu eesmärk joosta distants läbi natukene alla 5 tunni. Samas on võistlusel pulss üldjuhul kõrgem ja keegi ei tea, mis ilm mind just 24. mail Kopenhaagenis ootab. Huvitav, mis siis saab, kui nt sajab?
Sellel nädalavahetusel seisab ees 21 km läbimine ja aprilli lõpus tuleks joosta 28 km. Mais peaks hoogu maha võtma, et mitte üle pingutada. Tegelikult saan ilmselt alles pärast neid pikemaid jookse teada, kas ma oleksin üldse võimeline 42 km läbi jooksma.
Veider värk selle jooksmisega
Jooksma hakates on keha väsinud, jalad rasked ja mõtted keerlevad sihitult peas ringi. Umbes 20 minuti pärast valitseb peas tühjus, keskendun lihtsalt edasi jooksmisele, kogu olemine muutub kergeks ja enesetunne heaks. Ma ei teagi, kas jooksmine aitab mõtteid koondada või neid eemale tõrjuda.
Loen hetkel üht Haruki Murakami raamatut, kust ta räägib oma kogemustest jooksjana. Olles jooksnud paarkümmend aastat ja läbinud paarkümmend maratoni, ütleb ta:
“In long-distance running the only opponent you have to beat is yourself, the way you used to be”.
Eriti märkimisväärne on minu arvates see, et ta alustas alles 33 aastaselt.
Võibolla olen mina rumal, aga mina suudan pikal distantsil küll kulgeda võistlustingimustes pulsiga 160 vabalt ja miks mitte ka 170. Olulisem 145-se pulsiga sammumisest on see, et alguse tuhinas teiste järel joostes ei lööks pulssi üle 180, sest siis võib mõne aja pärast õhk otsa saada. Tartu suusamaratonil tuli mul lõpupoole pulss alla, sest lihased väsisid ja ei jõudnud ennast enam liigutada. Ka joostes tuleb vähemalt mul lõpupoole probleemiks pigem põlved ja lihaste kangus, mitte süda.
Madala pulsiga treenimise mõte on saavutada keha optimaalne toimimine ressursikasutus, aga võistlusel tuleb endast ikka rohkem välja anda. Ent eks proovi ise üks pikem jooks kõrgema pulsiga teha ja siis näed. Ent mitte liiga pikk, sest muidu kurnad keha liiga ära ja ei jõua enam mitu päeva trenni teha.
Ise otsustasin treenida kodunt tööle ja tagasi jooksuga. Päevas teeb 26 kilomeetrit – päris hea. Iga päev siiski ei riski, liiga kurnav.
Vau… ma jooksin eile esimest korda 21,3km ja juba see oli päris kurnav. Iseenesest arvan samamoodi nagu sa kirjutad. Eile oli mul keskmine pulss 142 ja km aeg tuligi umbes 7 ja pool minutit. Sellise tempoga jäängi seda 42 km jooksma, samas on koormus jalgadele madala pulsiga ilmselt samaväärne kui kõrgema pulsiga. Nii et maratoni plaanin kindlasti kõrgema pulsiga joosta.
Võistluses on normaalne, et pulss kõrgem, kui treeningus. Esimene poolmaraton kulges minul vist keskmise pulsiga 160+ ja siis ei olnud mul liiga tugevat põhja all. Praegu suudan trennis sama distantsi märgatavalt kiiremini joosta ja pulss jääb samal ajal 150 juurde.
Aga jah – alguses rahulikult, et keha heasse tiksumistsooni saaks, siis tempot juurde, et kusagil 160 peal lõpuni kulgeda. Mind aitas teiste tuules jooksmine hästi.
Maratonidistants on siiski mõnevõrra spetsiifiline ja eriti esimese maratoni puhul tuleks ikka väga ettevaatlikult võtta. Esimese poole peaks jooksma rahulikult 150-160 pulsiga, kui siis veel jõudu on, võib alati teise poole kiiremini joosta. Just esimesed kilomeetrid tuleks ennast jõuga tagasi hoida, sest kiire alguse kätte lõppevad paljud jooksjad.
Küll aga on maraton alati ettearvamatu ja ma ise jooksin terve oma esimese maratoni nt ca 170 pulsiga (tohutu palavus) ja sealjuures kiirusega, mida ma muidu trennis jooksin 145 pulsiga. Jõudsin lõpuni joosta küll selle pulsiga, aga egas see päris normaalne ei ole.
Esimesel maratonil soovitan jätkuvalt esimese poole võimalikult rahulikult võtta, lõpupoole saab alati juurde lisada. Vastupidine variant on vaimule väga raske.