Viltkübarad udus

Ecuadoris ületasime ekvaatori joone. Ma ei oodanud suurt midagi peale kuulu järgi ebamaiste Galapagose saarte. Kummalisel kombel läks aga nii, et just Galapagos oli koht, kuhu me seekord ei jõudnud ja paar nädalat Ecuadoris möödus hoopis paari kilomeetri kõrgusel mägedes.

Galapagos või mitte?

Kuidas me seda ka ei kalkuleerinud, isegi omapäi Galapagosele minnes, ei oleks olnud võimalik seal midagi näha soovides nädala jooksul alla 900 dollari kulutada. Arvestades, et tegemist on sisuliselt ühe kuu reisieelarvega, siis tundus see mitmekuulise reisi kohta ebaproportsionaalselt suure väljaminekuna, seda enam, et ülejäänud Ecuador on reisimiseks üks soodsamaid kohti Ladina-Ameerikas.

Pärast mõningast taustauuringut tundusid “vaese mehe Galapagosed” (paar odavamat saart Ecuadori ja Peruu rannikul) üsna mageda alternatiivina võrreldes elamustega, mida õigel kohal pakkuda oleks, nii et otsustasime ka need vahele jätta. Galapagos (ühes Patagoonia ja Brasiiliaga) jääb põhjuseks, miks Lõuna-Ameerikasse kunagi tagasi tulla.

Elu mägedes

Niisiis kujunes Ecuador oodatust teistsuguseks, ent kahtlemata mitte vähem huvitavaks elamuseks. Rohukirmega kaetud teravnukilised ja puunirud mäed ühes kirjude rahvariiete ning viltkübarate all välkuvate mustade patsidega leidsid oma tagasihoidlikul moel tee otse südamesse ja võlusid mind oma ehedusega.

Elu Ecuadori mägedes on karm. Loodus on fantastiline, veel pöörasem ja metsikum kui Kolumbias. Mäed on kõrgemad ja järsemad. Tühjus ja avarus, mida ilustavad vaid heinapuhmad, mõni kidur puu ja paar lumise tipuga mäge. Maastik ei näi eriti viljakas olevat, suurt midagi peale maisi ei tundu seal kõrgel kasvavat. Et kogu elutegevus toimub ca 2-3 km kõrgusel mere pinnast, ei ole ka haruldane end mõnikord pilve seest või pilve kohalt leida.

Nii läheb seal õhtuti päris jahedaks. Kuna suur osa metsast on juba maha võetud, siis on küttepuu kallis, kohalike sissetulek toidu ja transpordi hindu arvestades aga väga madal. Hoolimata külmast on Ecuadori põliselanikud oma traditsioonilises vormirõivas, mis moodustab iseenesest täiusliku harmoonia selle käreda maastikuga.

Kõik kohalikud on ühe mütsiga löödud. Ilma kübarata ei lahku kodunt mitte keegi, isegi 5 aastane laps. Suleke kelmikalt kübaras, seljas villane seelik või seda asendav sall, õlgadel eriliselt silmatorkava värviga pontšo ja kullakarva ehted, jalas valged sukad, pastlad või tagasihoidlikud mustad kingad ning tegemist on ühe väga erilise stiiliga, mida uhke iseenesestmõistetavusega ainult ecuadorlane välja kannab.

Samas ei ole tegemist just eriti sooja riietusega. Majadki külades oleks nagu suures külmahirmus kiiruga kokku klopsitud, jättes sealhulgas kahe silma vahele iseenesest üsna kriitilise tähtsusega pisiasja nagu ehitise soojapidavus. Mul läks aega, et aru saada, kuidas need mägede inimesed end soojas hoiavad, arvestades et mul ka kahe fliisi, vesti, mütsi ja kinnastega külm oli. Siis täheldasin, et kõiki igapäevatoimetusi tehakse pooljoostes. Surutakse kübar lauba peale ja tipitakse pisikeste sammudega järgmisesse külla, tassitakse oma kompse, tuuakse loomi heinamaalt jne. Eks mood nõuab ohvreid.

Ümber Quilotoa

Üheks meeldejäävamaks kohaks, mida ma Ecuadoris külastasin jäi peaaegu 4 km kõrgusel asuv ja 250 meetri sügavune Quilotoa kraatrijärv, mis kunagi vulkaanipurske tagajärjel tekkis. Rohekas-sinakalt helkivat ümmargust järve ümbritseb terav äär. Hea ilma korral avaneb sealt ümberkaudsele maastikule kuratlikult ilus vaade.

Lisaks Quilotoale on võimalik järve ümber ning sealkandis ka omapäi matkata. Meie matkasime nt 5 tundi järgmisesse linnakesse nimega Chugchilan. Loodus pakub tõelist naudingut, ent matk ise ei ole just kergemate killast. Järgmisel päeval olid jalad pidevast mäest alla libisemisest parajalt kanged. Rada on sisuliselt tähistamata, ent suunda teades ei ole raske ilma giidita teed leida.

Arvestades, et ma ei ole varem sellistel kõrgustel pikemalt viibinud, rääkimata seal seljakotiga matkamisest, siis ei läinudki kõrguse talumine minu üllatuseks kõige hullemini. Pea valutas alguses ja väiksemgi jõupingutus oli topeltväsitav, ent muidu funktsioneerisin endistviisi. Tänaseks olen Peruus juba ka 4600 meetri piiri ületanud, nii et vaikselt on tekkimas unistus Boliivias Huayna Potosí tipp (6088 m) vallutada. Aga see selleks.

Oleksime kauemgi Quilotoas külast külla rännanud, kui Thomas ühe kohaliku koera käest hammustada ei oleks saanud. Nii tuli meil paraku busside puudumisel kohaliku piimamehe autokastis tagasi Latacunga poole sõita.

Linnast linna

Kui Quito ja Cuenca välja arvata, siis ei ole Ecuadori linnad tõele au andes just kõige kenamad. Isegi Quito ei rabanud mind arhitektuuriga. Küll aga on Quitol täiesti ainulaadne asukoht ca 2,6 km kõrgusel Andides (ja lisaks ka suurepärane toiduvalik, mis mulle linna juures alati meelt mööda on). Ülevalt avaneb kena vaade orus asuvale rohelisele linnale ja kui veab, siis ka lumemütsi alla mattunud Ecuadori teisele tipule, Cotopaxile, mis on muuhulgas üks kõrgemaid aktiivseid vulkaane maailmas.

Cuenca see eest on hoopis omamoodi nähtus eri sajanditest kokku miksitud ilusate kirikute ja väljakutega. Kena linn, aga Ecuadori kohta kuidagi kohatult turistirohke.

Muidugi mõista ei saanud me mööda minna Otavalost, mis on leidnud tuntust käsitöölinnana. Väidetavalt on Otavalos igal laupäeval üks suuremaid turge Lõuna-Ameerikas. Nojah. Tegelikult oli see nagu natukene pettumus. Turg oli tõepoolest suur ja leidus ka ohtralt täitsa toredat käsitööd mõistliku hinnaga. Mis mulle aga ei meeldinud oli see, et turg on pea täies ulatuses (nii asjade kui ka hindade poolest) turistide jaoks.

See ei takistanud mind siiski paariks tunniks melusse sukeldumast ja sealt paari vastupandamatu käsitööeksemplariga väljumast. Et ma pakke enam koju saata ei raatsi, on poole koti sisust vallutanud träni, millel reisimise osas otsest funktsiooni ei ole. Karta on, et pärast Boliiviat ootab mu seljakotti ees väiksemat sorti tuumaplahvatus.

Parim asi Otavalos oli tegelikult hoopis ööturg, kus sai ühe dollari eest kõhu šašlõkki, juustupontsikuid või kuuma kisellimoodi jooki täis süüa-juua.

Mida oodata Ecuadoris?

Vähem turiste:

Kui Galapagos, Cuenca ja laupäevahommikune Otavalo välja arvata, siis ei tundu Ecuador turistide seas just kõige populaarsem olevat, mis on hea uudis reisijatele, kes seda hindavad. Ilmselt on just see ka põhjus, miks Ecuador minu jaoks kuidagi ehedam ja tõelisem tundus, kui nt Peruuga võrrelda. Keegi ei riietu turistide jaoks üles. Kübarad ja muu ongi kohe “päris”.

Kinniseid inimesi:

Juba Ecuadori piiri ületades tajusime, et inimesed on kolumbialastest teistsugusemad ja seda nii välimuselt kui ka iseloomult. Suur osa rahvast on indiaani verd, kongus nina ja tumeda nahaga ning pisikest kasvu. Pikad mustad juuksed ei ole kaabu all patsi punutud mitte ainult naistel vaid ka meestel. Kohalikud olid küll sõbralikud, aga võibolla et pisut skeptilised välismaalaste suhtes. Mägedes piirduti täislause asemel paari sõnaga ja suuna näitamisel viibutusega, mis võis tähendada sisuliselt iga ilmakaart. Samas olid inimesed uudishimulikud ja kui nendega juba jutule sai, uurisid nad kõike päritolust palganumbri ja lennupileti hindadeni. Ecuadorlased armastavad karaooket. Nad ei armasta kolumbialasi, aga veel vähem sallivad nad peruulasi, kellega veel alles hiljuti piiri üle vaieldi.

Kohvipuudust:

Riigi kohta, kus kohvi kasvatatakse, on Ecuadoris ikka väga raske lahustuva kohvi asemel tõelist kraami leida. See jäi lõpuni müstikaks. Toit oli üllatavalt hea – grillitud liha, mida sageli tänaval šašlõki vormis pakutakse; praetud banaan; riis. Lõunasöök tuli alati ühes supiga, mis oli hinna sees. Uudiseks varemnähtuga võrreldes olid suureteraline mais, mida siinkandis röstitakse ja siis nagu pähkleid iga toidukorraga alla krõbistatakse.

Väikest eelarvet:

Kuigi kohalikud rääkisid, et peale dollari kasutusele võttu umbes 10 aastat tagasi läks kõik kallimaks, on Ecuador siiski märgatavalt soodsam kui Kolumbia, Peruu või mitmed riigid Kesk-Ameerikas. Meie päevaeelarve inimese kohta (ilma erakorraliste väljaminekuteta) jäi kusagil 15 euro kanti. Kõhu võis täis süüa 1-3 dollari eest ja transport maksis nii kohalikule kui ka turistile võrdselt 1 dollar või veel vähem ühe tunni kohta. Keegi ei üritanud mütsi pähe tõmmata. Pisut kallim oli öömaja, mis oli ca 6-11 dollarit inimese kohta. See kõik on mõistetav, arvestades et paljud kohalikud on väga vaesed ja turism ei ole ühtlaselt üle riigi arenenud.

Mitmekesist loodust:

Kuigi Ecuador on naabritega võrreldes pisike, siis õnnestus meil kahe nädala jooksul peaasjalikult vaid mägist keskosa külastada. Nagu öeldud, on Ecuadori mäed karmilt võluvad. Ent see ei ole kõik, mida sel riigil pakkuda on. Lisaks mägedele on ilusad rannad, saared eesotsas Galapagosega, madalamad piirkonnad, kus on tohutud banaaniistandused ning kuum ja niiske džungel, Amazonas. Igav ei tohiks selles riigis juba hakata.