Turistisõbralik Kolumbia

Millega seostub Kolumbia maailmale? Pablo Escobar ja kokaiin, FARC ja teised revolutsioonilised rühmitused, sissisõda, tapmised, korruptsioon ja pantvangidraamad? Oleks ebaõiglane, kui Kolumbial veel tänini seda ajaloo taaka kanda tuleks. Tegelikkuses on Kolumbia midagi hoopis muud.

Kolumbia on läbimatu džungel, mäed, rohelised nõlvad, orud, jõed, kosed, kanjonid, inimtühjad rannad, siseturistide poolt vallutatud kuurordid, romantilised vanad linnad, kohvi ja saiakesed, eksootilised puuviljad, salsa, kirjeldamatult abivalmid inimesed, kultuur, mis ulatub aastatuhandetesse ja naised, kelle kurikuulus ilu igas mõttes tõele vastab. Hoolimata Kolumbia mainest, tundsin ma end seal olles piisavalt turvaliselt.

Viimase kümne aasta jooksul näib palju paremuse suunas muutunud olevat. Mitte ainult ei ole relvastatud konfliktid riigi kaugematesse, raskemini ligipääsetavatesse punktidesse tõrjutud, jõudsalt on arenenud ka riigi majandus ühes turismiga. Üldiselt on kolumbialased heal järjel, hinnatase juba võrdlemisi kopsakas ja kontrast läänega mitte nii teravalt tuntav. Kuigi ekstreemsemate kultuuriliste elamuste jahtijad on Kolumbia külastamisega ehk isegi pisut hilja peale jäänud, siis eredaid elamusi leidub sellegipoolest, eriti kui on aega neid otsida.

Mmm…muda!

Kolumbia põhjarannikul asuva Cartagena vanalinnas ringi jalutades võib tekkida tunne nagu oleksid sattunud muinasjutulinna. Kogu linnaosa on suures ulatuses renoveeritud, justkui ei olekski see 16. sajandil hispaanlaste poolt ehitatud, vaid alles hiljuti valminud. Ilmselt ei vaidle keegi selle vastu, et see uus-vana ilus on. Kahjuks ei saa seda öelda ülejäänud linna kohta. Kui vanalinn välja arvata, on Cartagena lihtsalt üks suur linn mere ääres. Küll aga võib linnamüüridest eemale jäävas osas leida oluliselt paremat hinna-kvaliteedi suhet nii toidu kui ka öömaja osas. Nagu ikka.

Cartagena lähedal asub Volcán de Lodo El Totumo, mis ei ole aga vulkaan selle tavatähenduses. Paari tuhande meetri asemel on sel kõrgust vaid 15 meetrit ja laava asemel sisaldab see hoopistükis vedelat looduslikku muda, millel on väidetavalt tervendav mõju. Kuigi tegemist ei ole erilise vaatamisväärsusega iseenesest, siis on põhjust kohale minemiseks, et üleni mudaseks saada. Olgugi et nimetatud vulkaanist käib päevas läbi omajagu inimesi, siis haigeks ma igatahes ei jäänud…

Niisiis on Totumosse võimalik sisse ronida ja koos teiste mudahuvilistega seal vanni võtta. Kõige lahedam asi seejuures on, et muda hoiab sind kindlalt pinna peal. Seal liikumine on äärmiselt keeruline, kuigi omamoodi lõbus tegevus. Kõhuli olles ei ole võimalik end vertikaalasendisse viia, enne tuleb end selili keerata. Erilised hellikud võivad kohalikelt ka massaži tellida ning pärast saab lähedalasuvas järves end puhtaks pesta.

Cartagenast sõitsime väiksemasse Kariibimereäärsesse linna nimega Taganga. Veider koht selles mõttes, et seal ei olnudki nagu midagi nii erilist teha ega näha, ent ometi oli seal hea paar päeva lõõgastuda. Mõnikord piisab vaid sellest, et toit on maitsev ja öömaja kena, et tahta paariks päevaks kohale jääda. Semana Santa ajal kattus rand kohalikega aga sama tihedalt, nagu Pärnu või Pirita mõnel kuumal nädalavahetusel, mille eest tekkis tahtmine põgeneda.

Kahekesi džunglisse

Tagangasse saabumise peamine eesmärk oli Ciudad Perdida ehk 4-5 päevane retk Kadunud linna. Pärast mõningast uurimistööd ja plusside-miinuste kaalumist otsustasime siiski matkal mitte osaleda, kuna originaalne rada oli ajutiselt suletud, matk ise ebamõistlikult kallis (500 000 COP ehk ca 280 USD) ja grupid suured. Selle asemel sõitsime lähedalasuvasse Tayrona rahvusparki (sissepääs 35 000 COP/ ca 20 dollarit) ning matkasime seal omapäi ringi.

Kuigi rajad olid piisavalt hästi tähistatud, siis päris üksi ma vast minna ei soovitaks. Tegemist oli ikka päris džungliga, kus rajalt kõrvale kaldudes, oleks otse rappa sattunud. Möödusime suurtest kividest, mille peal kasvas mets ja mille all sulises oja. Nägime puid, mille läbimõõt oli paar meetrit ja puid, mis kasvasid teiste puude otsas, juured oma 50 meetri kõrguselt mulda ulatumas; liaane, mis meenutasid Michi nuudleid ning puutüve, mis oli korrapäraselt mügarikega kaetud.

Faunat me nii väga palju ei täheldanud, kui välja arvata neoonsinise sabaga sisalikud, suured ämblikud, ilusad liblikad, konnad, sipelgad ja krabid, mis ranna asemel hoopis metsas auke kaevasid. Ma lootsin ainult, et me madusid ei kohtaks, mida ei saa öelda mu kaaslase kohta, kelle päev oli korda läinud, kui ta üht kirjut isendit lõpuks märkas. Järgmisena olla soov Amazonases anakondat näha.

Mis aga inimestesse puutub, siis mõnikord võis kohata mehi hobusega pakke vedamas ja turistegi, ent üldiselt oli see haruldane. Hea meel oli näha, et džunglis on teisigi, kellelt teed küsida. Üllatus missugune oli aga mööduda väikesest külast, kus naised kandsid valgeid oranžide keedega ehitud hamesid ega mõistnud hispaania keelt.

Pärast paaritunnist matka läbi džungli jõudsime oma sihtpunkti. Randa, mis seisis tühjalt, tuul laineid murdmas ja kookospalme räsimas. Hästi lõõgastav ja rahulik koht. Jäime paariks päevaks. Ööbisime võrkkiiges ja sõime ranna peremehe maitsvaid toite. Seal oli vaid paar teist reisijat ja loodan, et see on üks neid kohti, kus see niimoodi ka jääb.

Romantilised väikelinnad

Ma olen tänaseks juba tüdimuseni Ladina-Ameerika koloniaalarhitektuuri näinud. Hispaanlased tulid ja ehitasid nii nagu neile omane oli. Kokkuvõttes on stiil sama ja detailid korduvad, isegi kui riigid erinevad. Mõned Kolumbia väikelinnad nagu Bogotást põhja poole jäävad Villa de Leyva, Barichara ja Guane suutsid mind aga sellegipoolest üllatada.

Üllatas eelkõige see, kui hästi vana arhitektuur säilinud oli ja kui autentselt linnad tervikuna korda tehtud olid, eriti Barichara ja Guane. Maakivitänavad, valged majad, rohelised aknaraamid, lillevanikud, punakad katused. Nagu oleks kogu linn kokku tulnud ja ühiselt (ning ettenägelikult) otsustanud, et säilitame kõik vana nii, nagu see kunagi oli, siis on turistidel põhjust meile külla tulla. Minu arvates üsna haruldane mõtlemine. Tavaliselt on ikka uus ja vana linn ning vähemalt mingis ulatuses isetegevust.

Eriti lahe on aga see, et arhitektuur ei ole ainus, mis säilinud on. Kaabudega Donid istuvad pargipingil ja peenelt riietatud tädikesed jalutavad oma kompsudega mäest alla, tehes sisseoste eri otstarbega poekestes nagu ilmselt ka 50 aastat tagasi. Roheliste mäenõlvade taustal, päikesepaiste säras ning kesknädala vaikuses on need väikelinnad eriliselt meeldivad niisama olemiseks, keskväljakul kohvi joomiseks ja ümberkaudsetel radadel ringi jalutamiseks. Baricaharas juhtusime ööbima ühe sõbraliku vanaproua juures (Mi casa en Barichara), mis tegi sealolemise seda meeldejäävamaks.

Mis tunne on lennata?

Barichara lähedal asub San Gil – linn, kuhu turistid kas kärestikusõitu või mootorita paraplaaniga lendamist organiseerima lähevad. Kuna oli kole tahtmine ise ka teada saada, mis tunne lennata on, siis mõeldud-tehtud: sõitsime Chicamocha rahvusparki, jooksime ca 2 km kõrguse mäe otsast koos õhku ja tiirutasime instruktoriga oma 40 minutit sooja õhu voolude rüpes kanjoni kohal.

Kuigi jalgu see mul päris värisema ei võtnud, siis väärt oli see ainuüksi lendamise tunde ja vaate pärast, mis ülevalt avanes. Linnud lendasid nagu muuseas mööda. Mitmel korral võis tunda sama efekti nagu liftiga üles sõites, ainult et sõit oli tiba järsem. Mingil hetkel kadus õhuvool ära ja tekkis tunne, et nüüd maandume küll puu otsa või elektriliinidesse. Õnneks seda ei juhtunud. Pärast seda, kui me alla tulemiseks aga jumal teab kui palju ringe tegime, võttis natukene iiveldama. Kogu lõbu maksis 145 000 COP/ ca 80 USD. Võtsin kaamera kaasa ja tegin pilte.

Bogotást Quitosse

Järgmisena jõudsime Bogotásse. Parim sõna riigi 2,6 km kõrgusel asuva pealinna kirjeldamiseks on ehk – suur. Eks need 8 miljonit elanikku tuleb kuidagi ära mahutada. Ehkki arhitektuuriliselt ei olnud Bogotá minu jaoks midagi erilist, siis oli sellel linnal oma positiivne vibratsioon, mis tulenes ehk linnas resideeruvatest tudengitest ja noortest inimestest. Raske kirjeldada, aga tunda seda oli. Nagu ka õhtust jahedust.

Päris tore pärastlõunane meelelahutus oli kullamuuseum (Museo del Oro). See koorem kulda, mis erinevate ehete ja religioosset tähendust omavate või staatust tähistavate asjade näol muuseumisse kogutud oli, oli muljetavaldav. Väidetavalt on tegemist kõige suurema hispaanlaste tulekule eelnevast perioodist säilinud kuldesemete kollektsiooniga maailmas. Muuhulgas võis näha ka savist skulptuure ja vaadata, kuidas Kolumbia põliselanikud end vihmahooaja eest kaitstes kunagi muljetavaldava kanalitesüsteemi ehitasid.

Kui mujal riigis on tavapäraseid turvameetmeid rakendades vast üsna turvaline, siis Bogotás tasub ettevaatlik olla. Pimeduse laskudes on Candelaria kant kesklinnas kodutuid täis ja üht teel kohatud reisijat rööviti seal noa ähvardusel lausa kaks korda. Samas oli röövitav ise ka mõlemal korral purjus ehk easy target ükskõik, millises maailma paigas.

Edasi meenub vaid bussisõit, linn nimega Cali, bussisõit, linn nimega Popayán, 1. mai rongkäik, bussisõit, piiriületus, bussisõit. Niimoodi jõudsime üleeile Ecuadori pealinna Quitosse. Kolumbia on üüratu ja vahemaad Kesk-Ameerikaga võrreldes ebanormaalsed. Keskmine bussisõit oli 7-8 h.

Bussindus Kolumbias

Bussitransport on ebamugav. Mitte et bussid mugavad ei oleks – vastupidi, Kesk-Ameerikaga võrreldes on tegemist märgatavalt paremate eksemplaridega. Ebamugav on see, et keskset piletibroneerimiskeskust ei eksisteeri. Bussijaamad on vallutatud kümnete erafirmade poolt, kelle töötajad väljuvaid busse sihtkoha nime karjudes välja reklaamivad. Adekvaatset infot järgmise bussi või soodsaima pileti kohta ei olnud lihtne saada, eriti Semana Santa ajal, kui oli puha hullumaja lahti. Busside hinnad olid läbiräägitavad, tuli ainult allahindlust küsida. Keskmiselt maksime kilomeetri eest ca 2,5-4,5 dollarit ehk kordades rohkem, kui eelnevates riikides.

Selline kaos moodustas aga veidra kontrasti säärase organiseerituse tasemega, mille kohaselt oli kõikide busside taha kleebitud küsimus “Kuidas ma juhin?” ning telefoninumber. Ühtlasi on bussides kõigile reisijatele jälgimiseks spidomeetri näit. Mitte et keegi karjuma oleks pistnud, kui bussijuht kiirust ületas, aga võibolla nad siis helistasid.

Ei saa mainimata jätta, et hoolimata võrdlemisi sümpaatsest liikluskultuurist, tundsid nii bussi- kui ka taksojuhid end sageli väikest viisi vormelisõitjatena – gaas oli peal läbi kogu kurvi. Sellest hoolimata jõuti tavaliselt pärale paar tundi lubatust hiljem. Tõele au andes oli sellel muidugi oma töö ka vihmahooajal, mis osades paikades pool teed lihtsalt minema pühkinud oli. Peaaegu kõik Kolumbia teed on üles-alla looklevad. Kummalisel kombel ei suuda seda taluda just kohalikud, ehkki enese proovile panemine mitmeteks tundideks oli see meile kõigile.

Miks mulle Kolumbia meeldis?

Inimesed:

Kolumbia inimesed on uskumatult heasüdamlikud ja abivalmid. Kui küsida kolumbialase käest, kus miski asub, siis tõenäoliselt tulevad nad sinuga kaasa, et aidata sul õige tee leida, jagades seejuures oma toitu ning pakkudes sulle bussis oma istet. Tavaliselt hakkavad nad sinuga bussis ise rääkima, pärides üksikasjalikult mis sa teed ja kust sa tuled. Teisest küljest on neil jällegi veider omadus järjekordi mitte aktsepteerida – saab see, kes valjema häälega küsib.

Toit:

Muidugi ei anna seda võrrelda Aasia köögiga, aga mulle meeldis see vaheldus, mida uutmoodi toit meile pakkus. Ei mingit kana- ja friikartulite hullust, eksisteeris ka muu toit nagu riis, praetud banaanid ja grillitud liha. Lõunasöök saabus tavaliselt koos supiga, mis oli hinna sees. Ceviche, mida siin tomatipasta ja sibulaga segatakse, oli nt tõeline nauding. Põhjarannikul olid head arepad ehk maisijahust käkid, mille vahele oli enamasti juust pistetud. Eriti hea meel oli mul aga erinevate eksootiliste puuviljade mitmekesisuse ja neist purustatud mahlade üle. Saiakesed olid kuratlikud ja kohvi, mida siin hoopis tinto, mitte negro nime järgi tuntakse, oli samuti enamasti väga hea. Piirkonniti oli eriti populaarne veel arequipe, mis meenutas meie lehmakommi. Barichara kandis pakuti ka suuri sipelgaid (hormiga). Need jätsin proovimata.

Loodus:

Ilusate vaadetega, mis bussiaknast avanesid, võis lõpuks ära harjuda. Rohelised mäenõlvad ja kosed oli tavapärane vaatepilt, mille nägemiseks enam peanupp istmelt ei tõusnud. Aga kes teab, milline imepärane loodus meid veel ees ootab. Lumiste tippudega mäed, soolajärved, kõrbed ja džungel seisavad veel ees.