Sihtkoht Kesk-Ameerika (2)

Üksi või mitmekesi?

Mis välismaalastesse puutub, siis neid on Kesk-Ameerikas palju, eelkõige põhjaameeriklasi, keda on enim Mehhikos, Belize’is ja Costa Ricas. Rohkem on ka nt hollandlasi ja kanadalasi ning kohata võis isegi mõnda eestlast. Igal riigil oleks nagu oma nišš, mis meelitab teatud tüüpi gringosid. Nii leidub seal kruiisilaevaturiste, paketireisijaid, vanderselle ja spordifanatte, sotsiaaltöötajaid, vabatahtlikke, pensionäre ning expate, kes kodumaa tolmu jalge alt on pühkinud ning siin pool maakera oma restorani- või majutusäri avanud.

Üksi reisides ei tohiks Kesk-Ameerikas igav hakata, seda enam, et tegemist on kitsa piirkonnaga, kus on hästi välja kujunenud “gringo trail”, mida mööda kõik põhjast lõunasse või vastupidi liiguvad. Teiste reisijatega on lihtne kohtuda ja olgu nad seljakoti-, mootorratta-, surfi- või mõnel muul tripil, tavaliselt jäävad nad kuudeks, mitte nädalateks. Tasub ainult reisigiid lahti lüüa, et teada saada, kuhu kõik teised suunduvad. “Use Lonely Planet and you will never be alone again,” nagu üks maailmarändur armastab öelda ja eks ses ole oma tõetera.

Teisest küljest on Kesk-Ameerikas ikka märgatavalt parem mitmekesi reisida. Võrreledes Aasiaga tuleb seal oluliselt ettevaatlikum olla mitte ainult enda vaid ka oma asjadega ja kellegagi koos reisides on seda lihtsam teha. Pealegi on toad valdavalt kahele või enamale inimesele mõeldud ja üksi olles on hind kas sama või ainult natukene madalam. Sageli saab ka transpordi-, toidu- ja muid kulusid jagada ning nii tuleb päevaeelarve ühe inimese kohta märgatavalt väiksem, kui omapäi reisides.

Alternatiivid öömaja valikul

Üksireisijate alternatiiviks öömaja valikul on dormitorio ehk nö ühine magamistuba, kus on tavaliselt 6-10 voodit ja sama palju oma lukuga suletavaid kappe, kus hinnalisemat kraami hoida. Parema võimaluse puudumisel võivad seda varianti kasutada ka mitmekesi reisijad, aga paraku ei ole seal lärmi tõttu alati väga palju magada võimalik. Leidub muide ka suurepäraseid kohti telkimiseks või võrkkiiges ööbimiseks, kuigi kogu värskes õhus magamise atribuutika kaasas tassimine võib pikemal reisil päris väsitavaks osutuda.

Kenasid või muul moel kordumatuid ööbimispaiku (nagu nt onnike rannal või öömaja džunglis) leidub Kesk-Ameerikas pea igas riigis, aga võimalus hea hinna ja kvaliteedi suhtega kohtade avastamiseks tundub olevat suurem nt Guatemalas ja teatud kohtades Mehhikos. Üllataval kombel tundusid Kuuba casa particularid läbivalt kõige korralikumad ja kõige vähem kõikuva hinnaskaalaga. Sealne kodumajutus on üldse omamoodi eriline kogemus, kuna see võimaldab kohalikku elu tavapärasest palju lähemalt ja autentsemalt kogeda.

Üldiselt tundub majutuskohtade kvaliteet Kesk-Ameerikas parem kui Aasias, seda eriti puhtuse osas. Samas on ka tubade hinnad märgatavalt kõrgemad. Kuum vesi ja oma duširuum on paraku siiski luksus, mida iseenesestmõistetavana võtta ei saa, isegi kui voodiservale on sätitud käterätist luik ja majas levib tasuta wifi. Sooja vett saab enamasti läbi seal kandis levinud elektrivoolul töötava dušisegisti (rahvakeeli “suicide shower”), miillest on üsna tavapärane ka endale kerge vibra sisse saada, kui nt kogemata kraani vastu minna või märgade kätega temperatuuri reguleerida. Kõige kuumem on vesi madalaima võimaliku survega, kui masin kõige kõvemini undab.

Läbivalt olid linnades meie eelistusteks väiksemad “posadad”, mis olid sageli pereärid ja sisendasid suuremat turvatunnet. Nn backpackerid osutusid pahatihti aga märgatavalt kehvemateks ja kallimateks, kuna reisijaid, kes teiste omasugustega trehvata ja muljetada soovisid, jagus küllaga. Hilisemal kellaajal uude kohta jõudes tasub aga majutus kindlasti kas helistades või nt Hostalworldi kaudu ette broneerida, kuna paremad võõrastemajad on selleks ajaks juba täis, eriti põhihooajal (detsembrist aprillini).

Toiduelamused kiirtoiduparadiisis

Lisaks öömajale on Aasiaga võrreldes valdavalt kallim ka toit, olgugi et tõelist maitseelamust ei ole Kesk-Ameerikas paraku lihtne leida. See on põhjus, miks sealsetes majutuskohtades ühisköök väga levinud on ja miks paljud reisijad sageli ise süüa teha eelistavad. Eelmisel aastal Kagu-Aasias ei oleks see mulle mõttessegi tulnud, isegi kui võimalus olnud oleks, ent Ladina-Ameerikas kokkasime mõnikord meiegi, eriti kohtades, kus väljas söömine ülemäära kalliks osutus.

Kurvastaval kombel on märk Kesk-Ameerika linnade heaolutasemest see, kui palju seal erinevaid rahvusvahelisi kiirtoidukette eksisteerib. Hamburgerid ja hot dogid, juustu alla mattunud paksupõhjaline pizza, õlist nõretavad friikartulid ja sinna juurde ka põhjalikult friteeritud lihakäntsakas on keskameeriklaste tavapärane toidulaud ja, mis seal salata, ega see nende tervisele just väga hästi ei mõju. Kogu piirkond on nakatunud kana-maaniasse ja kui sa seal olles mingit muud hispaaniakeelset sõna ära ei õpi, siis “pollo” jääb sulle kindlasti eluks ajaks meelde. Mais on teine asi, milleta ei kujutaks elu ette vist ükski keskameeriklane. Paljud toidud põhinevad maisil.

Kõige maitsvam oli minu jaoks Mehhiko toit. Vürtsikad burritod, quesadillad, empanadad ja tacod ühes grillitud kalaga mõjusid pärast Kuubat nagu taevamanna. Hoolimata muidu mitte eriti silmapaistavast toiduvalikust, saime aga just Kuubal maailma kõige paremaid homaare ja kui me seal olles arvasime, et 8 eurot on ühe langusti kohta ikka päris kallis, siis mujal Kesk-Ameerikas oli see veel kallim. Keele viisid alla ka krevetiburritod, mereannid ja pannkoogid El Salvadori Playa El Tuncos ning Guatemala San Pedro La Laguna toidukohad ja Antigua maiustused. Tervislikumat tänavatoitu ei olnud enamasti lihtne leida, aga siin-seal müüdi nt cevichet ja grillitud maisitõlvikuid.

Eht kesk-ameerikalik kogemus

“Chicken bus” ehk rohmakas ja valjult möirgav USA koolibussitüüpi sõiduvahend on üks kõige omasemaid asju Kesk-Ameerikale. Julgen väita, et ilma sellega sõitmata ei ole sa seda piirkonda tegelikult näinud ega kogenud. Tegemist on Ameerika ettevõtte Blue Bird toodanguga ja tõsiasi, et neil oli kunagi tehas ka Guatemalas, on ilmselt põhjuseks, miks need bussid Kesk-Ameerikas (v.a. Costa Ricas) nii levinud on. Tõenäoliselt on nad oma hüüdnime sellest saanud, et mõnedes piirkondades transpordivad külaelanikud nendega vahetevahel linde-loomi, ja kuigi tundub, et “kanabussideks” on nad ristinud just välismaalased, kasutavad väljendit turistidega suheldes ka kohalikud elanikud.

Iga Kesk-Ameerika Blue Bird on kordumatu. Kui Nicaraguas on levinumad klassikalised kollased eksemplarid, siis mujal on nad üldjuhul värviliseks võõbatud ja eriti on kujutlusvõimel lennata lastud Panamas, kus busse ehivad maalingud Kristusest multifilmikangelasteni. Nende robustset sisemust täiendavad juhi istme kõrvale paigutatud aksessuaarid pehmete loomakeste või südamekeste näol, klaasi külge kleebitud pildid või sõnumid ning erilise tootearendusena ka võimsad kõlarid, millest mõistagi lustakalt tümpsuvat hispaaniakeelset muusikat kostub.

Sageli on busse täiendavalt tuunitud, et neid tänaval silmapaistvamaks ja kiiremaks muuta. See on neile ka eluliselt vajalik, sest nii mõneski riigis, nagu nt Guatemalas või NIcaraguas, on “kanabussid” omavahel tugevas konkurentsis. Põhimõttel “kes ees, see mees” uhatakse üksteisest mööda, imetakse tee ääres seisvad inimesed peaaegu hoo pealt sisse ja antakse gaasi enne, kui teine buss järele on jõudnud. Võtmeroll on siin mitte niivõrd bussijuhil kuivõrd tema käsilasel, kelle tööks on hüüda ebainimlikult kiiresti kohanimesid, tabada tänavalt potentsiaalsed reisijad, tirida peale nende pakke ja koguda raha, mis täistuubitud bussis muide väga heal tasemel ronimisoskust nõuab. Kohati muutub sõit ohtlikult kiireks, ent kohalikud näivad vaid rahulolevad, et nad sihtpunkti varem kohale jõuavad.

Meie läbisime peaaegu kogu Kesk-Ameerika nendes päevinäinud bussides (ja korra isegi katusel) ning enamasti ma tõesti nautisin seda. Olgugi et “chicken bus” on kõige soodsam transpordivahend (autokastis sõitmise järel), meeldis mulle nende puhul eelkõige see, et busse oli pidevalt kuhugi minemas ja nii sai operatiivselt edasi reisida. Ühtlasi oli neis alati piisavalt õhku, kuna aknad sai lahti teha, ja pikapeale tundus ka nende iste palju mugavam, kui turistidele mõeldud mikrobussides (“shuttle bus”), mis liikusid otse määratud sihtpunkti, olid mitu korda kallimad ja sageli ka ebausaldusväärsemad, viimata reisijaid lubatud kohta või kindlaks kellaajaks. Kui eesmärgiks on aga kiiresti ühest riigist teise jõuda, siis selleks on mõttekam valida nt Tica bus või muu sarnane ettevõte, neid on mitmeid.

Ent lisaks eelnevale oli “kanabussides” ka lihtsalt lõbusam. Pidevalt hüppasid bussi tädid suurte pirukakausside, veekottide ja karastusjookidega ning siin-seal andsid oma etteaste müügimehed, -naised, ladudes esmajoones kauba laiali, esitades kurbkaebliku monoologi toote kasulikkuse kohta ja korjates seejärel oma träni ühes rahaga bussi pealt kokku. Esines ka muusikalisi ja teatraalseid etteasteid. Veidral moel olid aga just kohalikud elanikud need, kes meid “kanabussides” pidevalt ettevaatlikud olema hoiatasid. Ma ei oska öelda miks, sest palju loogilisem oleks arvata, et kui busse röövitakse, siis ikka neid, kus suurema varandusega turistid saagiks langeksid. Küll aga tasub silma peal hoida oma kotil ja välistesse taskutesse midagi hinnalist mitte panna. Tõsi, teisi turiste me nendes bussides väga sageli ei kohanud, v.a. El Salvadori ja Nicaragua rannapiirkondades.

Vaatamist väärib

Kahtlemata on palju, mida Kesk-Ameerikas näha tasub. Näiteks loodus, mis on küllaltki varieeruv ja tohutult liigirohke, eriti Costa Ricas ja Panamas. Väidetavalt on Kesk-Ameerikas 7% maailma bioloogilisest mitmekesisusest. Leidub lopsakaid džungleid, kiduramaid kollakas-pruune maastikke ja pilvemetsi; ligi 300 vulkaani, nende seas ka aktiivseid; koopaid, merd ja ookeani ning üks suuremaid korallrahusid maailmas; musta liivaga, kiviseid ja peene valge pulbrilisi randu; tuuliseid surfikohti, suurepärase nähtavusega sukeldumispaiku ning saarekesi, mis vastavad sinu ettekujutusele paradiisist. Prügi ja plastik nagu ka metsade üleraie on ilmselgelt aga tõsine probleem, mis seda piirkonda ohustab.

Lisaks on Kesk-Ameerikas, aga eriti Mehhikos, muistsete linnade varemete näol säilinud ka palju maiade ajalugu. Minu jaoks üheks põnevamaks templiks oli Yaxchilan Mehhiko ja Guatemala piiri ääres, kuna see asus turistiteekonnast eemal ja sinna jõudis üsna vähe inimesi. Ühtviisi meeldejäävad olid aga ka Tikal Guatemalas ja Toniná ning Palenque Mehhikos. Tuleb tunnistada, et pika peale muutuvad templid siiski pisut üksluiseks ja ega väga palju neid korraga vaadata ei jaksa. See oli põhjus, miks me Copáni Hondurases minema ei hakanud.

Kesk-Ameerikas on palju kena ja romantilist koloniaalperioodist pärinevat arhitektuuri, mis tähendab kõrgeid aknaid, massiivseid uksi, maakivitänavaid, suuri plazasid ja lilledega kaunistatud sisehoove. Selle musternäidisteks on nt Antigua Guatemalas või Granada Nicaraguas, aga ka Trinidad Kuubal ja San Cristóbal Mehhikos. Üldiselt on nende näol tegemist tavapärasest oluliselt meeldivamate linnadega, ent samas on seal märkimisväärselt rohkem turiste ja vähem seda tõelist Ladina-Ameerikat. Seetõttu jäid mulle südamelähedasemaks hoopis Havanna ja Panama City, kuigi suurlinnad mulle tavaliselt ei meeldi.

Nii et vaatamist väärivat leidub. Kui mitte loodust või linnaelu, siis põliselanike külasid või kultuuriliselt põnevaid ja värvikirevaid turge. Nagu ma eelmises postituses aga juba mainisin, siis on minu jaoks Kesk-Ameerika ideaalne koht mitte niivõrd ringi rassimiseks, kuivõrd lihtsalt puhkamiseks. Kui puhkusega seostada ka päikese nautimist ja Kesk-Ameerikalikust lärmist eemaldumist, siis on selleks samuti terve rida alternatiive.

Cuanto cuesta?

“Kui palju see maksab?” on hispaaniakeelne lause, mis tuleb paratamatult ära õppida juba reisi esimesel päeval (ja ühes sellega ka numbrid). Pikaajalisel reisil ei saa hakkama kulusid arvestamata, eriti Ladina-Ameerikas. Alljärgnev tabel on ülevaade öömaja, toidu ja transpordi hindadest eri riikides vastavalt minu tähelepanekutele reisi jooksul. Tegemist ei ole ametliku statistikaga, vaid minu reaalsete kuludega antud kolme valdkonna lõikes.

Reisisin üsna sarnases stiilis võrreldes Aasiaga, lubamata endale oluliselt rohkem ega ka mitte oluliselt vähem. Kui Kagu-Aasias oli mu keskmine päevaeelarve sõltuvalt riigist ca 20-30 dollarit, siis Kesk-Ameerikas oli see 20-50 dollarit. Ma arvan, et kui ma oleksin leppinud kehvemate majutuskohtadega või nt rohkem telkinud või Couch Surfingut kasutanud, oleks läbi saanud ka odavamalt, aga siiski mitte nii soodsalt kui mu 2007. aasta Lonely Planet lubab. Ma arvan, et hinnad on paari aastaga juba päris palju tõusnud, kuigi palju sõltub konkreetsest riigist.

Läbi kogu Kesk-Ameerika ei ole bussitransport kallim kui ca 2 dollarit tunnis ühe inimese kohta. Nii Mehhikos kui ka Kuubal on see kallim, aga kui vaeva näha, siis leiab tegelikult ka oluliselt odavamaid teise klassi alternatiive, mis ei ole kummaski riigis otseselt turistidele mõeldud. Kui rääkida aga laeva- või paadihindadest, siis need on igal pool oluliselt kõrgemad, eriti Belize’is ja Hondurases.

Toit on kallim Kuubal, kus tuleb parema õhtusöögi saamiseks leppida sellega, mida pakutakse kodumajutustes, ja Belize’is. Kõige soodsam on toit Mehhikos ja Guatemalas. Öömaja osas on Mehhiko Yucatáni piirkond Chiapasest kohati pea kaks korda kallim. Parema hinnaga leiab majutuskohti Guatemalas. Tabelis on kahese toa hinnad ja arvestatud on ühe toidukorraga.

* Kuubal on kohalike elanike jaoks kasutusel peeso (CUP), mis on ca 26,5 korda väiksem rahaühik, kui turistide jaoks mõeldud CUC. Belize’is saab maksta nii USA dollarites kui ka Belize’i dollarites (1 USD on ca 2 BZD). Kõik valuutad on dollaritesse arvestatud selle aasta oktoobri seisuga.

Nende kolme argikulu põhjal võib järeldada, et kõige odavam on reisida Guatemalas ja El Salvadoris, Nicaraguas ja Hondurases ning kokkuvõttes tulid nendes riikides mul ka väiksemad kogukulud. Samas mõjutab päevaeelarvet paljuski ka see, kui palju ringi reisida ja kui kaua riigis viibida. Kauem ühe koha peal olles lähevad kulud alla, kuna öömaja on pikemaks ajaks võimalik saada parema hinnaga ja kokku on võimalik hoida ka transpordilt ning toidult.

Soovitan alati natukene sularaha varuks hoida, juhuks kui kaart mõnes riigis ei tööta. Kuubale tuleks kaasa võtta (hulganisti) eurosid, Mehhikosse ja Kesk-Ameerikasse dollareid. Reisile tasub minna ka mitme kaardiga, et olla valmis juhuks, kui ühega midagi juhtub.

Kõige rohkem soovitan

Kõige paremad kohad lõõgastumiseks:

Playa El Tunco (El Salvador) – suurepärane toit, fantastiliselt pingevaba
Semuc Champey (Guatemala) – ilus ja imerahulik, oleks jäänud kauemaks
Caye Caulker (Belize) – seletamatult eriline
Isla Ometepe (Nicaragua) – lummav pilvemütsikesega vulkaan Concepción
San Pedro La Laguna (Guatemala) – parim koht reisi edasi lükkamiseks

Kõige kenamad rannad:

Tulumi piirkond (Mehhiko) – võta telk kaasa ja kasuta oma transporti
San Blasi saared (Panama) – saared, kus on 3 palmi ja ei kedagi teist
Väike Corni saar (Nicaragua) – kui riskid paadiga üle mere sinna minna
Cayo Jutía (Kuuba) – tõeline üllatus
Roatán (Honduras) – rand on kena, aga turiste liiga palju

Kõige erilisemad linnad:

Havanna (Kuuba) – kõige fotogeensem linn Ladina-Ameerikas
Panama City (Panama) – uus ja vana
Trinidad (Kuuba) – salsa ja mojito, salsa ja mojito…
Antigua (Guatemala) – mine hommikusöögiks pagariärisse
San Cristóbal (Mehhiko) – varu sooje riideid

Kõige eredamalt meeldejäävad paigad:

Kuna Yala (Panama) – täiesti ainulaadne koht Kesk-Ameerikas
Külad San Cristóbali läheduses (Mehhiko) – maiadega tutvumiseks
Chichicastenano turg (Guatemala) – fantastiline käsitöö
Havanna Centro tänavad (Kuuba) – võta toiduputkast üks kohvi nukutassis
Masaya turg (Nicaragua) – turg nagu labürint

Kõik riigid olid omamoodi huvitavad, aga selle põhjal, mis ma kokku 4 ja poole kuu jooksul Kesk-Ameerikas, Mehhikos ja Kuubal veetes nägin, tekkisid ikka omad lemmikud. Kuuba jääb minu jaoks väga eriliseks kohaks mitmel isiklikul põhjusel ja on mingis mõttes sellepärast ka teiste kohtadega ehk võrreldamatu. Kesk-Ameerikas võlus mind aga enim Guatemala maiade kultuuri tõttu. Suurimad üllatajad olid Belize, mis on üks pingevabamaid riike sealmail, ja Panama, mis võib sõltuvalt kohast osutuda nii erinevaks nagu öö ja päev.

Tagasi tahaksin kunagi minna nii Mehhikosse kui ka Panama metsikusse lõunaossa Dariéni, kus elavad Embera ja Wounaani hõimud. Soine ja läbipääsmatu Darién Gap on ainus koht, kus põhjast lõunasse kulgev Pan-Ameerika maantee katkeb ja veel üks põhjus, miks paljud Põhja-Ameerika poolt tulnud reisijad Panamas oma reisi lõpetavad.

Ja lõpetuseks…

Palju on räägitud sellest, et Kesk-Ameerika on ohtlik. Tõepoolest, püss näpul ringi käivaid korravalvureid ja granaatidega varustatud politseinikke leidub seal kandis kõikjal. Isegi kui reisigiid lahti teha, siis tõenäoliselt leiab sealt pea iga piirkonna kohta mingit laadi hoiatuse. Ja kui aus olla, siis ei tundnud ka mina ennast alati turvaliselt ja olin mõttes valmis selleks, et midagi mult ära võetakse. Õnneks ei juhtunud seekord aga mitte midagi. Peale selle, et sularahaautomaadi pettusega mult Nicaraguas kaardi konto tühjaks tehti. Kuna pankadel on selle vastu aga kindlustus, sain ma kogu raha tagasi.

Ma arvan, et see, kas midagi juhtub või mitte, on suuresti juhus, aga paljuski ka oma teha – kui olla ettevaatlik ja järgida mingeid ettevaatusabinõusid, siis saab riske paljuski maandada (aga sellest juba lähemalt järgmises postituses). Ohtudest tasub teadlik olla, ent samas neist mitte end liigselt mõjutada lasta, sest vastasel juhul ei saaks me kuhugi minna. Pealegi on teadmatus ju ainult üks osa seiklusest.