Hiljuti Orkutis ringi vaadates jõudsin justkui omamoodi avastusele, et suurem osa selle suhtluskeskkonna külastajate fotodest järgivad teatud kindlat malli nagu oleks see eelnevalt kusagil kokku lepitud. Mitte, et see oleks midagi uut. Pigem nagu teadmine, mida ma ei olnud endale varem teadvustanud.
Huvitav on see, et fotod, mis Orkutis ripuvad, ei ole lihtsalt suvalised fotod. Need on sõnumiga fotod. Need on fotod, mis omanikust midagi räägivad, teda kuidagimoodi kirjeldavad, teda huvitavamaks muudavad, tema enesetunnet edasi annavad. Tavaliselt positiivsemas valguses.
Nii langevadki fotod Orkutis kuidagi iseenesestmõistetvalt kategooriatesse:
Ma olen edukas ja õnnelik. Eluga rahul.
Ma näen hea välja. Kui vaja siis ka bikiinides või suspedes.
Mul on palju sõpru. Mul on lõbus. Alles hiljuti käisin jälle pidu panemas.
Mul on uus mees või uus naine või sama kaaslane aga uued pildid meist.
Minu laps. Või siis mu õe või venna või sõbra laps.
Ma teen huvitavaid pilte ja olen lasknud ka ennast stuudios pildistada.
Ma käin palju reisil. Ma olen olnud siin ja seal ja iga koha kohta on olemas fototõestus.
Kas see kõik on iseenda afišeerimine? Paraku küll. See on ka põhjus, miks paar minu head sõpra oma profiili sealt ära on kustutanud ja mitmed teised nimetatud keskkonna kasutajad põhimõtteliselt oma fotosid sinna ei riputa.
Ühtlasi on see ka põhjus, miks mulle meenub minu enda edevus, kui mul tekib tahtmine mõnda eeltoodud kategooriasse kuuluv foto oma profiili lisada. Orkut ja teised sarnased suhtluskeskkonnad nagu Rate või Facebook põhinevad paljuski meie eneseimetlusel.
Sellele vaatamata hoiab Orkut elu Eesti sõprade-tuttavate ringi vahel huvitavana. Keegi ikka kedagi tunneb ja nii saab Orkutiga üliedukalt inimeste kohta taustauuringuid teha. Osalt on Orkut nagu fotoblogi pidamine – võimalus anda ja saada jooksvalt ülevaade sellest, mida huvitavat keegi vahepeal teinud on. Ja kui peaaegu kõik meist lisavad Orkutisse peidetud edevusest ajendatud fotosid, siis ei ole ju ka põhjust arvata, et midagi oleks valesti?
“See on ka põhjus, miks paar minu head sõpra oma profiili sealt ära on kustutanud”
Aga lubage küsida, mida on halba enese afišeerimises ja eneseimetlusel? Kohe nii halba, et seepärast oma profiil kustutada?
Minu enda arvamuse kohaselt on eneseimetluse puudumine tõsise vaimuhaiguse tunnus. Või inimkonda mittekuulumise. Inimeseksolemise juurde käib ka eneseimetlus. Kes ennast ei imetle, see ei saa olla inimene või vähemalt terve vaimuga inimene.
Aga kui palju üldse tehakse pilte, mis nendesse kategooriatesse ei kuulu?
Inimese iseenda profileerimine ja imago kujundamine interneti suhtluskeskkondades on teemana kahtlemata huvitav ning küllap annavad Orkut & co tänuväärset materjali tervele hulgale tõsistele teadustöödele. Valesti? Küsimus on, kas inimloomusega on midagi valesti või on need “valed” asjad loomulikud ning isegi paratamatud?
Muide, Maris unustas ühe levinud sõnumit edastava kategooria ära:
Selle pildi peal olen MINA. Vahet pole mis pilt see selline on, vaata seal olen mina!
Kui Türgi programeerija Orkut B lõi omal ajal Orkut.comi, siis see oli algselt pigem eliitseltskond, kuhu pääses kutsetega ning eesmärgiks oli näidata suhtlusvõrgustiku kaudu, kui lähedal sa võid olla vajalikule tuttavale või kuulsale inimesele. Aja jooksul on orkut.com tublisti muutunud ja oma esialgsest ideest välja kasvanud ning pandud Google’le raha teenima. Ja see võib olla üks põhjustest, miks Orkuti kommuunist välja tahetakse. Kogu see sõprade ja kutsete aktseptimine on ka tüütu. Nagu orkut.com kasvas suuremaks, saavad inimesed tolles suhtlusvõrgustikus täiskasvanumaks ja tahavad mujale. See ei viita kindlasti vaimuhaigusele.
Äärmused, kui rääkida eneseimetluse puudumisest, mis viitab sügavale depressioonile või selle rohkusest (nartsissism), vajavad mõistagi teraapiat. Nartsissistlikud inimesed eeldavad tähelepanu ja imetlust. Ootavad kõigit erilist soosingut kui eesõigust. Madala enesehinnangu all kannatajad aga ei saa pessimismi- ning apaatiamaailmast välja ja lüüasaamise meeleolu süveneb. Kummagi seltskonnaga on raske suhelda ja nendega ei tahetagi enamasti suhelda.
Aga kindlasti on majandus nartsissismist enam raha välja võtnud kui pessimismist. Enese näitamine läbi erinevate vahendite-kanalite on suurem biz kui depressiooniravimid.
Mina olen üks neist headest sõpradest, kes varasügisel oma profiili Orkutist kustutas. Põhjuseks see, et mul viskas igasugune arvuti-/Internetielu lõplikult üle. Hakkas tekkima tunne, et liiga suur hulk elust läheb mööda arvuti taga, tuttavatega suhtlen arvuti kaudu jne. Ma olen mingil määral selline “kui juba, siis juba” tüüp, seega oli minu jaoks lahendus ennast Internetist võimalikult palju ära kustutada. Aga muidugi on Orkutil palju plusse, ma üldse ei eita seda. Eriti tore oli ammu kadunud tuttavaid üles otsida.
Praegu aga olen väga rahul sellega, et Orkutis mind enam ei ole. Elu on ausalt öeldes palju paremaks läinud, kuigi selles ei saa vist Orkutist lahkumist süüdistada 😉
Huvitav, kuhu lahtrisse küll mina käiksin? 🙂 Ma paneks end iroonilise-eneseimetleja lahtrisse.
Tundub, et kõigil on perioodid kuhu nad mingi hetk kuuluvad. Pubekas läheb ratesse, siis ta kasvab kahekümnendate algusepoole sellest välja ja kolib Orkutisse. Kui ta 30 saab, siis kustutab ta ka Orkuti… sest tal on juba mees ja 2 last. Siis ta kolib argipäeva… sest tal on ju kaks last kellele läheb kogu tähelepanu ja mees, kes annab kogu tähelepanu. Muideks, partneriotsingud pole sugugi halvad asjad, seda teeme alateadlikult, isegi kui ei teadvusta ja orkut on üks väljunditest.
mõtlesin just enne Arni kommentaari lisamist öelda… et päris imelik oleks ju, kui inimene end ei imetleks. või kui mitte imelik, siis kindlasti kurb. pärast teiste kommentaaride läbi lugemist.. siis on pigem hea, et on rohkem nartsislikke tegelasi, kui pessimiste. nartsisist näeb asju vähemalt helges valguses : )
orkut on moodsa aja telefoniraamat. asja eest kui on vaja kellegi kontktid leida.
täpselt nii ta on.
Amul on täielik jama nüüd. Nimelt ei oska ma end lahterdada või ei ole tõesti minu jaoks eelnimetatuist yhtegi lahtrit. äkki teeks nii, et ma annan oma orkuti konto aadressi ja siis Te lahterdate ära ?
Mina olen samuti üks nendest sõpradest, kes orkutisse oma pilte peaaegu üles ei riputa. Peaaegu seetõttu, et mu profiilis leidub minu foto.
Miks mina siis fotosid üles ei pane? Põhjus väga lihtne: minu jaoks on kuidagi ebamugav jagada oma eraelu teatud tahke (a’la kümnel fotol peegeldatud tahku) suvalise inimhulgaga. Mul ei ole mingit probleemi näidata oma fotosid sõpradele, kuid orkutis on neid võimalik näha ka täiesti võõrastel tegelastel. Mul on veidi suurem privaatsuse vajadus.
Teiste poolt fotode üles riputamisse suhtun aga liberaalselt. S.t miks mitte?! Ma ei arva, et sellesse kuidagi negatiivselt suhtuma peaks; mul on ükskõik.
Samas on tõesti huvitav nuputada selle üle, et millist sõnumit need fotod siis edasi annavad. Kui mina mõne sõbra fotosid vaatan (mida ma teen üliharva – eelistan sõpradega otse suhelda), siis ma järeldan, et inimene peab neid seiku oma elus oluliseks (et inimesele on tol konkreetsel momendil tähtis reisimine või pidutsemine või laps). Kaugemale mu mõte ei lähe. Ma ei arva, et foto mingist sündmusest suudaks inimloomust edasi anda või et ma võiks midagi põhjapanevat järeldada … 🙂 Siinkohal pole ma miskipärast kunagi kelleltki küsinud, et mida nemad orkuti pilte vaadates järeldavad – millist infot nad saavad???
Mis puutub aga fotode üles riputamise ja eneseimetluse seosesse, siis arvan, et vastav seos on täiseti poolik. Minu meelest on vale väita, et fotot näitav inimene imetleb ennast. Foto näitamisel võib olla ka muid põhjuseid. Siinkohal meenub mulle muideks üks tuttav, kelle elu on hetkel üpris stressirohke ja kohati lausa depressiooni põhjustav. Orkutist avaneb aga nö pidu peo otsa vaade. Võib-olla tema loob orkutisse lihtsalt oma ideaalmaailma. Ennast ta seal ei imetle. Seega tegelikke fotode riputamise põhjuseid võib olla palju.
nõustun täiesti, et eneseimetlus teatud piirini on igati tervislik ja soovitatav. Eneseimetlusest enam rahuldab orkut, minu arust aga teist väga inimlikku vajadust – UUDISHIMU. Sest olgem ausad, sama palju kui me soovime, et meid imetletakse, tunneme ise huvi ka teiste vastu. Orkutis on seda võimalik teha anonüümselt, mis eesti inimesele veel igati sobilik. Sestap ongi minu arvates normaalne, see et kui käid ja luurad teiste pilte, siis miks mitte ka ise midagi teistega jagada. See ei pea muidugi olema 10 pilti stiilis – Meie pere uus auto iga nurga pealt 🙂 Aga eks maitsed on erinevad, nagu inimesedki.
Kas meile meeldib vaadata teiste inimeste pilte, ükskõik mis tüüpi kategooriasse nad ka ei kuuluks? Jah, sest see on huvitav ja rahuldab meie uudishimu. Samal põhjusel tarbime ka kollast meediat.
Kas me teadvustame endale, miks me oma fotosid Orkutisse lisame, või et meid ajendab edevus? Tõenäoliselt mitte, kui keegi sellele just eraldi ei viita.
Kas see on “halb”, kui see nii ka on, et tegemist on iseenda afišeerimisega? Ei, sest enesearmastus on igati tervislik ja kahtlemata inimlik. Pigem võiks hoiduda äärmustest.
Enamus neist klassidest on ju loogilised – loomulikult panen ma pildi endast õnnelikuna, mitte nutvana, muidu tulevad inimesed mulle haletsust pakkuma (kuigi foto tegemisest on ehk sada aastat möödas ja tuju ammu muutunud), selge ka see, et mu lähedased vahepeal minuga koos pildile satuvad (mul näiteks ka koerad), peopildid on ilmselt mõne arvates naljakad (kuigi mina neid väga ei eelista). Enamasti on pildi taga siiski ka mingi sõnum – näiteks näidata mujalelavatele sõpradele, kuidas sul läheb (kasvõi väikese ilustamisega).
Hm, inimese käekäigust teadasaamiseks võiks ideaalis talle pigem helistada või kas või kirjutada ja küsida, et kuule, hea sõber, räägi mulle, kuidas sul läheb. Veel parem, võtta sõbral käest kinni ja minna temaga head kohvi jooma ja veel paremat sööki nautima. See reaalne, käegakatsutav, kallistatav, tajutav kontakt inimesega on lihtsalt nii palju parem.
Ja välise heakskiidu otsimine oma ilusa elu piltidele võib ju inimlik olla, kuid ma ei arva, et see on õige tee.
Mul lihtsalt on viimase kahe aasta jooksul väga palju sõpru/sõbrannasid kolinud – üks Austraaliasse, üks Tšehhi, kaks USAsse, üks Saksamaale jne. Kahjuks ma ei ole nii rikas, et neile kord kuus üllatusvisiite teha ja neid restorani viia, seetõttu on mul väga hea meel kasvõi piltidelt näha, et neil hästi läheb. 🙂
Jah, seda, et neil hästi läheb, näeb piltide pealt ilmselt tõesti. Millest nad mõtlevad-unistavad, mis neid kurvastab, mis murelikuks muudab, mis särama paneb ja mis õhinat tekitab – selle pildilt välja lugemine on juba keerulisem. Aga muidugi on pilte tore vaadata 🙂
Ma ei taha Orkuti kasutajaid või piltide üles riputajaid kritiseerida. Küll aga arvan, et ehk peaks inimene mõtlema, miks ta tahab nii väga väljapoole näidata, kui hästi tal läheb, mis vahvaid asju ta teeb ja kus põnevates kohtades käib. Ses mõttes olen Marisega ühel arvamusel. Internetis saan endast luua uue mina, kellel ei pruugi minu tegeliku minaga just palju ühist olla.
Kui vähegi võimalik, siis mind tõmbab kontakt selle päris inimesega, nii palju, kui mul on sellele võimalik ligi pääseda. Tegelik puudutus ja tunne. Orkut on siiski fiktsioon. Külm ja kauge.
Ka mina kustutasin Orkutist enda profiili, kuna tajusin, et iga kord pärast selle koha külastamist oli mul halb maik suus — nii iseenda imago kujundamisest kui teiste omade vaatamisest. Me kõik oleme ju midagi palju enamat kui need motod, mida enda kohta kirjutame, ja need pildid, mida endast üles riputame. Lihtsalt selline tunne tekkis ja pärast sellest maailmast väljumist on tunne palju parem:)