Nüüd on see siis käes

Aeg, kus tuleks hakata ostma kallimaid näokreeme, millel on väidetavalt kortsudevastane toime.

Aeg, kus võib vaja minna liigesekreemi, eriti, kui otsustad selles vanuses maratoni joosta.

Aeg, kus vanuse pakkumisega kümme aastat eksimine on kompliment ja aeg, kus oma vanust nii naljalt enam ei avaldata.

Aeg, mil mälu hakkab petma.

Aeg, mil iga aasta edasi on lähemal kriitilisele piirile, kus võiks mõelda pereelule.

Aeg, kus sa oled saanud aktsepteeritavaks kõigile soliidsemas eas inimestele, kellega koos töötad ja aeg, kus sa võid ise kõigile noorematele vanemlikke nõuandeid jagada.

Ehk siis aeg, kus tuleks lõpetada lollitamine ja hakata elama.

Tühja kah… Tuleb tõdeda, et kolmekümneselt on elu palju parem, kui kahekümneselt. Ma olen parimas vormis ja oskan iga päeva rohkem nautida, kui kunagi varem. Nii et, meie terviseks, juubilarid!