Esmaspäeva hommikul põrutasin päevasele matkale Chiang Dao piirkonda (Chiang Maist veelgi rohkem põhja pool), mille jooksul avanes mul võimalus kohata selliseid värvikaid karaktereid nagu graafilisest disainerist ameeriklanna, kes viimased 3 kuud Hiinas inglise keelt õpetas; tumepruuniks päevitunud elurõõmus Rootsi pensionäripaar, kes juba 17 aastat kõik talvekuud Tais ringi reisivad; ja 2 poolakat, kellest üks lõunalauas ausalt üles tunnistas, et tuli Taisse naist otsima.
Reis oli väga meeleolukas, hoolimata sellest, et see igatpidi turismimaiguline oli. Esmalt tutvusime mingi kodukootud paberivabrikuga ja saime teada, et ka elevandi väljaheidetest ja banaanikoortest tehakse paberit. Sellele järgnes retk Tham Phra Noni koopasse, mis ei ole küll kuigi sügav, aga see eest 360 m pikk ja hõlmab endas lugematul arvul buddha kujusid.
Suurema osa ajast kõndisime ringi erinevate mägihõimude külakestes. Tai on riiki lubanud sadu tuhandeid inimesi Myanmarist, Laosest ja Kambodžast, kes elavad siin nn põgenikelaagrites ja sisuliselt agraarühiskonnas, hoides üleval oma usku ja traditsioone. See vähene, mida mul näha õnnestus oli ka osaliselt turistide jaoks konstrueeritud – selleks, et hõimurahvad saaksid külastajatele oma käsitööd müüa, mis on üks nende olulisemaid sissetulekuallikaid.
Ent hoolimata sellest jättis nende külade nägemine mulle sügava mulje. Nende inimestega suhtlemine ja nende pildistamine oli hämmastav. Oli näha, et nad on turistidest väsinud, aga oli ka näha, et nad oli tänulikud iga bahti eest, mida turistid maha jätsid. Selleks, et selliseid hõime korralikult pildistada, tuleks ette võtta hoopis teistlaadi matk, mida paraku tavalised tuuriputkad ei paku ja milleks mul seekord ka aega ei jätku.
Chiang Mai on olnud nii tore, et jäin siia veel üheks päevaks ja praeguseks on orienteerumine juba super. Vaatasin täna veel natukene watte, käisin muuseumis, ostsin koju mägihõimude tikanditega käsitööd (sest see oli lihtsalt nii kaunis) ja lõpetuseks proovisin ära traditsioonilise Tai massaaži. Jah, see oli valus, aga pärast oli hea olla ka.
Homme hommikul lähen edasi. Vaatan bussijaamas, kuhu.