Pildistamise põhitõed

Nädalad fotokoolis on toonud palju uut infot. Kibelen fototeemadel kirjutama, aga raske on olnud otsustada, kust alustada. Niisiis mõtlesin alustada päris algusest ehk pildistamise põhitõdedest, liikudes aegamööda kaugemale ja sügavamale.

Mulle tundub, et praegusel hetkel on suht lihtne pildistama hakata. Digikaamerad, kus tehtud foto kohe näha on, ning automaatrežiimid, mis meie eest enamik otsuseid foto tegemisel vastu võtavad, on laialt levinud. Selleks aga, et pildistada tõeliselt osata, ei ole oluline ainult pildi kompositsioon ja huvitav teema, esmatähtis on tunda oma kaamerat ja teada, mis pildi teket mõjutab.

Sellega seoses on minu esimene soovitus alustavale fotograafile – keera oma kaamera esialgu manuaalrežiimile (M). Kelle kaameral sellist võimalust ei ole, otsi üles oma vanemate kunagine vene filmikaamera (nt Zenit või Smena) ning alusta sellest. Oluline on, et saaksid kaameral ise määrata ava ja säriaega, ning et sa õpiksid neid kasutama.

Avaarv (aperture):

Avaarv näitab seda, kui suur on objektiivis ava, millest valgus filmile või digikaamera puhul sensorile pääseb. Mida suurem on ava, seda rohkem valgust läbi tuleb. Avaarvud on tähistatud standardsete numbritega, nt f/2 kuni f/22, millest esimene viitab lahtisele ja teine kinnisele avale.

Säriaeg (exposure, shutter speed):

Lisaks avale on säriaeg teine oluline parameeter, mis pildi teket mõjutab. Vajutades kaamera päästikule, avaneb katik valguse läbi laskmiseks. Säriaeg on aeg, mille jooksul valgust filmile või sensorile lastakse. Nagu ava puhul, nii on ka säriajal teatud standardväärtused, nt 1/8000 sekundit kuni 1 sekund. Mida kiirem on aeg, mille jooksul katik avaneb, seda vähem valgust läbi pääseb.

Ava ja säriaeg on omavahel tihedalt seotud. Tegelikult on foto omamoodi kompromiss nende kahe näitaja vahel ja valik sõltub fotograafi eesmärgist. Selleks, et pilt oleks õigesti säritatud, peaks sama hulga valguse saamiseks lahtisema avaga kasutama lühemat säriaega (või madalamat ISO tundlikkust, nt 100) ning vastupidi kinnisema avaga valima pikema säriaja (või suurema ISO tundlikkuse, nt 400). Ometi ei jää foto seetõttu veel ühesugune. Siin tuleb mängu teravussügavus.

Teravussügavus (depth of field):

Teravussügavus on ala, mille piires objektid fotol piisavalt teravad tunduvad.

Kui kasutada kitsast ava, on teravussügavus suurem ehk teisisõnu suurem osa pildist näib terav. See on oluline nt maastiku või arhitektuuri pildistamisel, kui detailid on vajalikud. Kui kasutada laiemat ava, on teravussügavus väiksem, nt jääb portreel teravaks ainult nägu, aga taust jääb udune. See võimaldab luua ruumilisemat efekti ja mängida emotsioonidega. Kõige teravamaks jääb pilt tavaliselt keskmise avaga vahemikus f/5,6 kuni f/16.

Näide: lapse foto on tehtud lahtise avaga (f/4), mistõttu on nägu terav, ent taust hägune. Linnavaade on pildistatud kinnisema avaga (f/8) ja pilt on jäänud tervikuna terav.

Teravussügavust mõjutab ka objektiivi fookuskaugus.

Fookuskaugus (focal length):

See on läätse optilise keskpunkti ja fookuse vaheline kaugus. Mida lühem on fookuskaugus (nt 28 mm), seda suurem on teravussügavus. Ehk siis ühe avaarvu korral on teravussügavus 28 mm fookuskaugusega suurem kui 300 mm puhul. Pildi teravussügavus on ka seda suurem, mida kaugemale teravustatakse; mida lähemal on pildistatav objekt, seda väiksem on terav ala pildil (vt näidispilti lapsega).

Osates neid näitajaid kasutada, saab vastavalt soovile teha foto mitut eri moodi. Nt kui pildistatakse liikuvat objekti, on lühema säriaja (nt 1/250) ja suurema avaga (nt f/4) see võrdlemisi terav. Lühike säriaeg eeldab aga häid valgusolusid või suuremat ISO tundlikkust. Kasutades pikemat säriaega (nt 1/30) ja kinnisemat ava (nt f/11), võib objekt olla udukogu, kuigi pilt tervikuna on terav (sageli eeldab see aga statiivi kasutamist). Nii võib ühelt poolt aja näiliselt peatada ja teiselt poolt objekti udususega selle liikuvust rõhutada. Kusjuures, mida lähemalt objekti teravustada, seda kiirem peab olema säriaeg.

Näide: esimene foto on tehtud kiire säriajaga (1/500), teine foto natukene aeglasema säriajaga (1/160). Mida aeglasem on olnud säriaeg, seda udusem on liikuv objekt.

Seda, millist ava ja säriaja suhet oleks pildistamisel optimaalne kasutada, aitab mõõta kaamera valgusmõõtja (light meter). + märk viitab ülesärile ja – märk alasärile; kui üle- või alavalgustus ei ole just taotluslik, on valgustus tavaliselt paigas siis, kui näidik on skaala keskel. Kaameratel, millel valgusmõõtjat ei ole, saab kasutada ka väliseid valgusmõõtjaid või siis aitab see, kui mõned kindlad ava-säri suhted teatud valgusoludes lihtsalt meelde jätta.

Kui see teema on uus, aga tundub huvitav, proovi teha järgmine test ning võrdle, milline on fotode erinevus:

1) Pildista foto ühest ja samast objektist lahtise ja kitsa avaga.
2) Pildista foto ühest ja samast objektist lühema ja pikema fookuskaugusega.
3) Pildista foto ühesuguse seadistusega, teravustades kord lähedale ja kord kaugemale.