Osalenud juhuslikult ühes vestluses möödunud aasta hilissügisel, andsin lubaduse joosta 24. mail läbi Kopenhaageni maratoni. Jah, ikka 42 kilomeetrit ja 195 meetrit. 

Kopenhaageni maratoni rajakaart

Sellest kribuskeemist on küll raske aru saada, aga see on rada, mis tuleks Kopenhaageni maratoni joostes linnas läbida.

Miks ma seda tegin? Ei teagi. Kuna mu hea sõber jooksis eelmisel kevadel maratoni, teadsin väga hästi, kui palju selle nimel sisuliselt nullist alustades pingutada tuleb ja oleksin võinud selle teadmisega kohe sellest mõttest loobuda. Aga ju ma siis tahtsin nii väga teada saada, kas ma tegelikult ka suudaksin seda teha. Ja tahan endiselt.

Ma ei ole kunagi eriti jooksmist armastanud. Küll on valutanud selg, küll põlved. Seetõttu alustasin eesmärgiga joosta 10 kilomeetrit ja ülejäänud maa kiires tempos läbi kõndida. Seda niikaua, kuni ma kuulsin, et mu kolleegid hakkasid kihla vedama, mitmendal kilomeetril mina ja selle hullumeelse idee kaasosaline katkestame.

Järgmine siht oli kerge sörgiga 6 h sisse jõuda, et maratoni aeg kirja saada. Vaikselt jooksma hakates kasvas enesekindlus ja ambitsioon ning tänaseks on eesmärk jõuda 5 h sisse. Esimesel jooksuvõistlusel käidud, keskmine pulss on langenud ja pisut üle tunni aja järjest sörkida pole enam mingi probleem, kuid tohutult palju tööd on veel ees.

Üha rohkem keerleb mu elu hetkel ümber selle ühe daatumi. Jooksen 3-4 korda nädalas. Põhjalik jooksutrenn on nädalavahetusel, mis igal nädalal pikeneb 10 minuti võrra. Lisaks käin 1-2 korda nädalas pilateses ja varsti peaks loetelu täienema ka jõusaali ja ujumisega. Uus õhtune lektüür on seotud peaasjalikult jooksmisega. Murdun ainult spordikaupade hinnakampaaniatele. Elan kaasa teistele omataolistele ja jälgin huviga Luhatsi blogi.

Kui ma kellegagi kohtun, tahaksin kangesti jooksust ja trennist rääkida. Tavaliselt räägingi ja kuulaja noogutab, kuigi ma tean, et ta kas ei võta seda tõsiselt või ei kujuta seda lihtsalt endale ette. Ma ka ei kujutanud. Ma olen alati mõelnud, et mina küll ei viitsiks. Nüüd siis, üllatuseks iseendale, olen otsustanud joosta maratoni. Veel 126 päeva…

13 replies on “126 päeva maratonini”

  1. Hei, mina saan küll väga hästi su jooksutuhinast aru 🙂 Olen korduvalt poolmaratoni distantsi läbinud (võistlusolukorras küll vaid korra) ja väga hea tunne on alati pärast olnud. Selline “oh, ära tegin”. Maratoni pole seni siiski kunagi plaaninud, ma olen liiga laisk ja see tundub liiga pikk 🙂

    Aga jooksma motiveerib hoopis värske õhk ja hea enesetunne. Tuju läheb ära ja keha hakkab kripeldama, kui mõned päevad liigutada ei saa.

    Igatahes edu sulle treenimisel, sul on parasjagu aega, et vormi järjest parandada. Ära keha üle koorma, see häda on liiga suure entusiasmiga treenimisel lihtne tulema.

  2. Ajee, vinge tüdruk! Sinusuguse ambitsioonikuse ja sihikindlusega ma ei imesta, kui sa Kopenhaagenis imet teed! Pealegi on sul pikamaajooksja jaoks ideaalne keha.
    Aga jooksust rääkimise kihku mõistan ma ideaalselt. Mulle just paar päeva tagasi öeldi jälle, et küll see Helen ikka suhtub oma jooksmisse kirega! Täitsa veider kuulda. Ja minuga võid alati jooksust rääkida, see on üks mu lemmikteemasid 🙂
    Ja pea ikka Telleri soovitus ka meeles, et ära keha üle koorma… kuigi tahtmine on nii suur ja nii tahaks uhada kogu ihu ja hingega. Ikka tasa ja targu peab…

  3. Palju edu. Enda 31.12.2007 joostud vana aasta maraton andis tõuke seda jooksu veel proovida ja edaspidi tahaks vähemalt 4 tunni sisse mahtuda ja ideaalis 3:30. Ma just vaatan, et võiks 17. mail Riia maratoni ette võtta. Riia on lähemal (autoga naksti kohale koos kogu perega) ja Riias võib ka ühtlasi sõpru külastada. Riias lõpetas eelmine aasta 443 jooksjat, mis on juba tore salk.

    Tallinnas on kahjuks maratonid üsna õnnetud, umbes 100 jooksjaga. Miskipärast ei ole jooksmine nii popp kui pikk suusatamine, kus Tartu Maratoni 63km distantsile julgeb end kirja panna üle 3000 suusataja. Suusamaraton ongi põhjus, miks võtsin jälle treenimise selgelt päevakavasse. Muuseas, Pirital on praegu super kunstlumest rada 3.5 km. Üldfüüsiliseks arendamiseks on suusatamine kindlasti hea trenn.

    Jooksmisel võivad põlved muidugi probleeme tekitama hakata. Julgustuseks võin öelda, et põlved muutuvad harjutamisega tugevamaks ja kui mul näiteks varem hakkasid põlved üsna kiiresti valutama, siis nüüd saan 8 tundi probleemideta hakkama 🙂 Kuid vahest lööb nõrkus varem sisse.

  4. Ma jooksin Kopenhaagenis maratoni möödunud aastal ja võin kinnitada, et see on sul väga hea valik – rada on suhteliselt kerge, korraldus eeskujulik, linn on ilus ja pealtvaatajad superlahedad.

  7. Elus vähemalt 1 maraton joosta (kui tervis lubab) on hea otsus. Pärast finišijoone ületamist on supertunne. Samuti on sel kevadel plaan Kopenhaagenis maraton joosta. Eelmisel aastal jooksin Helsingi oma, natuke üle 5 tunni tuli. Tundub, et maratonile varvast andes, võib see võtta terve jala:)

  8. Pulleritsu blogi ületab minu šovinismitaluvuse mitmekordselt. Kel suurem taluvus, siis eks seal ole huvitavaid ja asiseid mõtteid ka.

  9. Maraton on selline distants, mis läbitakse küll jalgel, aga väga oluline on aju ettevalmistus 🙂 Kui ikka alguses üle pingutad, on viimasel 12-l kilomeetril vääga raske.
    Igal juhul on mul maratoni läbijad eriti austusväärsete nimekirjas, sest igaüks seda ikka ei tee küll.
    Soovin sulle püsivust ja jõudu treeningutes! Nägemiseni Kopenhaagenis!

  10. Endalgi plaanis sama maraton läbida sel aastal 😛
    Eelmine aasta sai maratonipisiku külge oktoobri lõpus välismaal (peale vigastust olin pikalt ennem seda eemal – isegi käies lonkasin kuu aega) ja detsembris Tallinnas, nyyd siis ka taanimaa käsil!
    Kui esimesed maratonid läksid veidi peale 3:30 ja 3:20, siis seekord plaanis alla 2:50 joosta, vaatab kas õnnestub. igatahes avastasin, et maraton läbida ei piisa vastupidavusest vaid on vaja ka head kiirust, nii et hetkel näen vaeva just selle kallal 😛
    eks enne taani maratoni on eestis lühemaid jooksuvõistlusi, kus saab oma seisu selgeks – tartu jooksumaraton, rabajooks, viljandi järvejooks. soovitan teistelegi neid!

  11. Hehej, reskepkt igatahes. Ka mina kamraatidega otsustasime nädal kaks tagasi, et sel suvel võtame ette maratoni läbimise. Oleme äsja alustanud vaikselt oma treeninguid ja motivatsiooni on. Olengi mõelnud, et raskem on ennast ettevalmistada vaimselt maratoniks kui treenida võhma.
    Väga huvitav on lugeda mida keegi mõtleb ja kuidas valmistub maratoniks. Igatahes edu maratonil!

Comments are closed.