Nicaragua, Costa Rica ja Panama möödusid meie teel nii nagu selle postituse pealkiri aimata laseb. Lühidalt.
Et paar aastat tagasi need kolm riiki ca kuu aja jooksul juba läbi käidud sai ja et meie peamine eesmärk end käbedasti Lõuna-Ameerikasse toimetada oli, siis läks seekord nii. Nicaraguas veetsime umbes nädala, teise kahe riigi puhul piirdusime sisuliselt ainult läbisõiduga.
Nicaragua
Nicaragua on üks neid kohti, mille kõik läbi Kesk-Ameerika reisivad inimesed ühes Guatemalaga oma lemmikuks tembeldavad. Ja ega minagi siin suur erand ole. Lisaks ilusale ja vaheldusrikkale loodusele, on Nicaraguas see miski, mis riigi põnevaks muudab. Ei oskagi ühe sõnaga öelda, mis täpselt.
Isla de Ometepe on üks erilisemaid kohti Nicaraguas. Kahe vulkaaniga saareke üüratus Nicaraguas järves, kuhu võib paariks päevaks mõnda ökofarmi loodust nautima minna ja ennast sinna siis unustada. Pilvetupsuga kaetud vulkaan Concepción pakub erilist vaatepilti päev otsa, kui võrkkiiges molutamise asemel midagi targemat tahtmist teha ei ole. Ülimalt lõõgastav ajaviide.
Kui kaarti vaadata, siis on enamus Nicaragua linnadest ühes suurema osa elanikkonnaga riigi läänepoolsesse ossa koondunud ja turist naljalt ilma lennukita vihmametsadega kaetud idaossa ei satu. Kariibimeres asuvad aga Corni saared, mis on rannapuhkuse poolest igati külastamist väärt. Paadiga Big Cornilt Little Cornile sõites soovitan aga vaim valmis panna. Ma ei ole selliseid laineid rohkem näinud ega nii väga uppuda kartnud, kui tollel korral.
Linnadest pakkus rohkem silmailu uhke koloniaalarhitektuuriga ja kenasti renoveeritud Granada. Kui tahta turistidest vähe eemale hoida, on päris huvitavaks alternatiiviks ka lähedalasuv käsitöömeka Masaya, mis pärast turupäeva lõppu turistidest tühjaks imbub. Meie sattusime sinna mingi paraadi ajal. Käis tants ja trummimäng. Nende kahe linna vaheline ümbrus on kena ja hea nt mootorrattaga avastamiseks. Granadaga konkureeriv León ammendas end meie jaoks aga juba esimesel päeval.
Señorita, te kannate jääkuubikuid täis veekotti pea peal! No ja siis? Pole ju ime, sest parajasti on siinkandis jube palav… Vaikse ookeani rannikul asuv rannakuurort San Juan del Sur oli liiga suur ja kärarikas, et seda pikemalt nautida. Ümberkaudsed rannad, kuigi iseenesest kenad, olid aga jällegi liiga tuulised, et peale surfamise seal midagi muud teha. Kohalikele turistidele meelepärasem Pochomil oli vaiksem ja meeldivam, nii palju kui ma seda paari aasta tagusest ajast mäletan.
Costa Rica ja Panama
Costa Rica ei suutnud mu südant võita (mitte et ma nii väga võimalust oleksin andnud ka). Ameeriklaste kontsentratsioon on Kesk-Ameerika suurim ja kõik, mis gringole vähegi huvi võiks pakkuda, on mitte ainult ülehinnatud, vaid ka ülepakutud. Kuigi jah, loodus on kena. Ilusad rahvuspargid. Meenuvad Barra Honda koopad ja sealne ümbruskond. Kui ilmaga veab, siis on kindlasti vaatamist väärt ka vulkaanid. Minul ei vedanud ja nii jäi vulkaan Poás nt nägemata.
Pealinna San José kaitseks tuleb aga öelda, et võrreldes teiste Kesk-Ameerika pealinnadega, polegi see üldse nii hull. Parima hinna-kvaliteedi suhte saime nii hiina restoranist kui ka hiinlase kodumajutusest. Panama City vastu San José muidugi ei saa, mitte ligilähedalt ka.
Nagu arvata võib, on kuulus kanal Panama City peamine mootor. Tänu kanalile on seal rahvusvahelised ärid, kaubanduskeskused, pilvelõhkujad ja palju raha. Samas on Panama City’l mingi veider konks, mis sealolemise nauditavaks muudab.
Ehk on need võimsalt mürisevad, eriti värviliseks võõbatud bussid, mida on inspireerinud nii Kristus kui ka multifilmitegelased. Või siis Casco Viejo piirkond, mis (kui hästi kõvasti ettekujutusvõimet rakendada) meenutab õige pisut Havannat. Paljud suursugused majad seisavad veel praegugi tühjalt ja räämas, osadest on alles vaid seinad, mille peal kasvavad puud. Aga ebatäiuses on oma võlu, vähemalt minu jaoks.
Võrreldes paari aasta taguse ajaga on Casco Viejo piirkonda aga oluliselt rohkem renoveeritud. Nii et kes tahaks sinna mõnda restorani või öömaja luua, siis nüüd on ehk viimane aeg seal kinnisvara soetada ja pood püsti panna. Usun, et paari aasta pärast on see piirkond sama üles ehitatud ja korralik nagu Cartagena vanalinna osa Kolumbias.
Panama linn on siiski tohutu kontrast ülejäänud riigiga. Jah, Panamas on ka muud meeldivad turistisõbralikud piirkonnad, millest tuntumad on ehk Boquete mägedes ja Bocas del Toro saared. Ent elu, mis leiab aset Panama lõunapoolses osas või vaid ca tunni aja lennusõidu kaugusel San Blasi saartel, kus kuna rahvusest inimesed elavad justkui teises ajastus, on võrreldamatu Panama linnaga.
San Blasi saarestik koosneb natukene vähem kui 400 tillukest palmisaarest, millest enamus on asustamata. Hea tahtmise juures võid ette kujutada, et oled paradiisi sattunud ja õnneks piisab vaid väikesest hütist ja paarist kookospähklist päevas. Mina käisin Río Sidras, kus võis vähemalt mõni aasta tagasi kunade elu ilma turistideta jälgida. Pildistada kunad end eriti lasta ei soovi.
Kuidas jõuda Lõuna-Ameerikasse?
Kõige soodsam viis Lõuna-Ameerikasse jõudmiseks oleks olnud lennata Panama lõunatippu Puerto Obaldiasse ning minna sealt paadiga üle piiri Capurganásse. Paraku meiega seda ei juhtunud, kuna LP väitis, et siselendu korraldab ettevõte nimega Aeroperlas. Hiljem selgus, et nimetatud sihtkohta lendab hoopis Air Panama. Kuid jah, siis oli juba liiga hilja, sest pileteid jagus vaid 10 päeva hiljem väljuvale lennule.
Mis seal siis ikka. Läbisime maad mööda kogu Kesk-Ameerika ning jõudsime õnnelikult ka Cartagenasse Kolumbias kohale. Tänaseks oleme siin riigis juba üle 2 nädala ringi vaadanud ning ei saa kurta. Päris hea vaheldus Kesk-Ameerikale.
Leonis olid paremad peod ja linn ise toorem ja kuidagi… reaalsem, kui klanitud Granada. Ometepe saare osas 100% nõus.