Esimene sõna, mis mulle Lõuna-Ameerikaga assotsieerub, on “suur”. Esmajoones meenuvad need lõputuna tundunud bussireisid, mille käigus sai Kolumbia põhjaosas asuvast Cartagena nimelisest linnast Buenos Aireseni mööda maismaad vähemalt üle 8000 kilomeetri läbitud.
Ka parima tahtmise korral saan oma rännakutest selles maailma otsas vaid pinnapealselt kirjutada. Kuidas saakski lühidalt kokku võtta 17,8 miljonile km2-le ulatuvat maa-ala, mis katab 12% planeedi maismaa pinnast ning mille võtavad enda alla 13 riiki ja enam kui 370 miljonit inimest?
Käsitlematult suur
Kui Kesk-Ameerika jõudsin umbes sama ajaga risti-põiki läbi käidud, siis Lõuna-Ameerikast õnnestus 3-4 kuuga pelgalt kerge ülevaade saada. Suurema osa ajast veetsin Kolumbias, Ecuadoris, Peruus, Boliivias ja Brasiilias. Tšiilis ja Argentiinas olin mõlemas vaid nädalakese, Paraguays ja Uruguays sisuliselt ainult läbisõidul ning ülejäänud 4 riiki jäid nägemata.
Eesmärk ei olnud näha võimalikult palju. Ainus põhjus, miks ma Argentiinas oma reisi lõpetasin, oli soodsam pilet tagasi Euroopasse. Kogu Lõuna-Ameerika reisi vältel tegin vaid ühe rahvusvahelise lennu Tšiilist Paraguaysse, ühe siselennu Boliivias ning paar tükki Brasiilias.
Suurusest tulenevalt on Lõuna-Ameerika näol tegemist ühe ääretult mitmekesise paigaga maailmas, mis koondab endas kordumatuid maastikke, erinevat tüüpi metsi, kõrbi, koski, rohtlaid, mägesid, unikaalseid looma-, linnu- ja taimeliike ning tervet rida “maailmarekordeid”. Kõige pikem mäeahelik (Andid), kõige veerohkem jõgi (Amazonas), kõige kõrgem juga (Angel), kõige suurem vihmamets (Amazonas) ja soolaväli (Uyuni), kõige kuivem kõrb (Atacama), jne.
Tulenevalt sellest, et Lõuna-Ameerika riigid paiknevad nii erinevatel laiuskraadidel ja kõrgustel, on seal reisides võimatu mitte arvestada klimaatiliste iseärasustega. Kui Argentiina ja Tšiili lõunatipus Patagoonias on hooaeg detsembris-jaanuaris, siis Peruu ja Boliivia mägedesse tasub minna alles alates maist-juunist, et pisut soojemat ilma nautida, Kolumbias ja Venezuelast stardib sellel ajal juba aga vihmahooaeg. Suurem osa Brasiiliast ja Kolumbia ning Ecuadori läänepoolsed osad on jällegi troopilised paigad, kus on soe aastaringselt.
Mitmekesisus ei piirdu aga ainult looduse või kliimaga. Nii on ka sealsed riigid üksteisest võrdlemisi erinevad. Eriti tuntav on vahe endise Portugali koloonia Brasiilia ning 16. sajandi paiku hispaanlaste poolt annekteeritud piirkondade vahel. Suriname ja Guyana on kunagised Briti ja Hollandi kolooniad ning Prantsuse Guiana, nagu nimigi viitab, kuulub endiselt Prantsusmaale.
Ent ka hispaania keelt kõnelevate riikide lõikes võib olulisel määral varieeruda nii rahvastik, kultuur kui riigi majanduslik areng ja elanike sotsiaalne heaolu. Sarnasused piirduvad suures ulatuses keele, arhitektuuri, muusika, toitumisharjumuste, riietusstiili ning Ameerika massikultuuri mõjutustega, mis on iseloomulikud kogu Hispanoaméricale.
Kõige ebavõrdsem kant maailmas
Ladina-Ameerika on oluliselt rikkam kui paljud teised arengupiirkonnad maailmas. Viimase 10 aasta jooksul on toimunud hulganisti positiivseid muudatusi ja äärmuslik vaesus on märgatavalt vähenenud. Sellest hoolimata on Ladina-Ameerika aga endiselt kõige ebavõrdsem piirkond maailmas, kuna ühiskonna rikkam viiendik elanikkonnast omab 60% sissetulekutest ja vaesem viiendik alla 3%. Lõuna-Ameerika riikidest on sotsiaalne lõhe suurim Kolumbias, Boliivias ja Brasiilias.
Laias laastus võib öelda, et majanduslikult paremal järjel olevad riigid on Tšiili, Argentiina, Uruguay, Venezuela ja Brasiilia. Viimane neist on Ladina-Ameerika suurim riik nii pindalalt kui rahvaarvult ning sisemajanduse koguprodukti (SKP) järgi ka üks võimsamaid ja kiiremini kasvavaid majandusi kogu maailmas, mitte ainult Lõuna-Ameerikas. Lisaks Brasiiliale ja Tšiilile näitab kiiremat kasvutendentsi ka Kolumbia ja Peruu majandustegevus.
SKP inimese kohta on madalaim Boliivias, Paraguays, Guyanas ja Ecuadoris. Nendes riikides on võrreldes ülejäänud Lõuna-Ameerikaga ka väiksem osa inimestest linnastunud. Sealjuures ainuüksi selliste suurlinnade nagu São Paulo, Buenos Airese, Río, Lima ja Santiago elanikud moodustavad juba ca 17% kogu Lõuna-Ameerika rahvastikust.
See viitab üldisele trendile Ladina-Ameerikas, mille kohaselt on kehvemal järjel eelkõige maapiirkondades elavad inimesed ning etnilised vähemused. Boliivias, Peruus ja Ecuadoris moodustavadki aga märkimisväärse osa rahvastikust just põliselanikud (quechuad ja aymarad), samas kui Tšiili, Argentiina ja Uruguay elanikest on suurem enamus (ning Brasiilias umbes pooled) Euroopa päritolu inimesed.
Sarnaselt Kesk-Ameerikale on ka Lõuna-Ameerikale iseloomulik elanike emigreerumine teistesse riikidesse ja omastele raha koju saatmine. Eelkõige suundutakse USAsse ja naaberriikidesse, eriti Argentiinasse ja Tšiili, kus on piirkonna riikidest kõrgeim palgatase. Suurim immigrantide osakaal ongi Argentiinas, kuhu on sisse rännanud palju paraguaylasi ja itaallasi, ning Brasiilias, kuhu on elama asunud suur hulk portugaallasi. Nendes riikides ei ole raske eurooplasena massi sulanduda, eriti hispaania või portugali keelt vallates.
Tervikuna kallim
Vastab tõele, et Lõuna-Ameerika tervikuna on võrdlemisi kallis, kuid tegelikult sõltub see väga olulisel määral konkreetsest kohast, kuhu reisida. Kui üldjuhul on majanduslikult kehvemal järjel olevates riikides ka elu odavam, siis nagu arvata võib, oligi kõige soodsam reisida Boliivias, Ecuadoris, Paraguays ja Peruus. Kolumbia, Argentiina ja Uruguay moodustasid omamoodi keskleeri ning Tšiili ja Brasiilia olid kallimad. Panin kirja oma tegelikud kulud ühe lõuna-/ õhtusöögi, kahe inimese öömaja ning bussitranspordi tunnihinna lõikes nendes riikides, kus ma Lõuna-Ameerikas pikemalt viibisin.
Nagu tabelist näha, osutus Brasiilia mitu korda kallimaks kui Boliivia. Peruus sõltus palju sellest, kuhu reisida (Cuzco ja Machu Picchu kant olid nt mõistagi kallimad), aga sellegipoolest oli seal läbivalt soodne öömaja. Toit oli üllatavalt hea hinnaga just Ecuadoris. Boliivias veetsin kauem aega La Pazis, kus oli tiba rohkem valikut söögikohtade osas ja sellest tõusis ka mõnede toidukordade hind. Bussitransport oli aga konkurentsitult parima hinnaga Boliivias ja Ecuadoris. Teistes riikides sõltus see rohkem konkreetsest bussifirmast või sellest, kui hea pileti ise endale välja kauplesid.
Huvitav on võrrelda seda ülevaadet sellega, mis ma Kesk-Ameerika kohta kirja panin. Sellest võib järeldada, et Lõuna-Ameerikas on suuremad kontrastid vaesemate ja rikkamate riikide vahel. Kui öömaja hinnad ei erinenudki kokkuvõttes nii palju Kesk-Ameerikast ja toit oli mõnedes riikides isegi soodsam, siis transport oli Lõuna-Ameerikas valdavalt ikkagi kallim. See ei käi ainult busside kohta. Selles piirkonnas ei ole häid odavlennufirmasid rahvusvahelistele lendudele, küll aga võib hea õnne korral Tšiilis, Argentiinas ja Brasiilias leida siselende, mis on parema hinnaga kui bussipiletid.
Samas ei saa Kesk-Ameerika chicken busid Lõuna-Ameerika bussitranspordile kuidagi vastu. Tõeline revolutsioon on toimunud Tšiili ja Argentiina bussinduses, kus võib end teel mugavamalt tunda kui lennukis ja vabalt 24 tundi jutti sõita. Öömaja osas ei oskagi otsust langetada. Oli seinast seina kohti. Kui Kolumbias sai nii mõnigi kord lageda taeva all võrkkiiges magatud, siis Brasiilias ja Argentiinas sundis eelarve paaris kohas 6-8 inimesega dormitory tuba jagama. Boliivias nautisime nii hurtsikut kui ka Euroopa standardite järgi kobedat hotellituba. Kõige mõnusamad olid aga endiselt perekesksed posadad.
Seevastu oli toit juba suur samm edasi Kesk-Ameerika standardist. Jah, ka Lõuna-Ameerikas esineb kiirtoitu ja inimesed armastavad pizzat ning friikartuleid, aga millegipärast tuleb neil toidu valmistamine üldjuhul siiski paremini välja. Lisaks on Ecuadoris, Peruus ja Boliivias väga maitsvaid suppe. Eriti soodne on kohalike poolt armastatud mitmekäiguline lõuna, millest minul oli raske pooltki ära süüa. Brasiilias on levinud nn kilorestoranid, mis sobivad paremini nendele, kes eelistavad väiksemat portsjonit, kuna siis tuleb ka toidu hind tavapärasest mõnevõrra väiksem.
Väga maitsvad olid nt kreveti-ceviche, puuviljamahlad, kohvi ja igat sorti koogikesed Kolumbias. Ecuadorist meenuvad kissellilaadne kuum jook ja juustupontšikud. Boliivias olid aga ääretult maitsvad krõbedad baguette’i-laadsed saiad. Argentiinas sai maitsvat liha ja head veini. Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka oma vaimustust pisco sourist Peruus ning kokateest kõrgemates piirkondades.
Kokkuvõttes reisisin üsna sarnases stiilis võrreldes Aasia ja Kesk-Ameerikaga, kui välja arvata teatud arv matkasid ja muid enda proovile panemisi. Võib vist öelda, et kusagil mujal peale Boliivia ja Peruu ei oleks ma seda sellisel määral endale lubada saanud. Kui Kagu-Aasias oli mu keskmine päevaeelarve sõltuvalt riigist ca 20-30 dollarit, siis Kesk-Ameerikas oli see 20-50 dollarit ja Lõuna-Ameerikas 20-60 dollarit (ilma matkadeta). Ma arvan, et hinnad on viimase kümne aastaga ka Lõuna-Ameerika riikides päris palju tõusnud. Nii et kaasa tasub lisaks paarile deebetkaardile (juhuks, kui üks kaart ei tööta) võtta ka dollareid (juhuks, kui kumbki kaart ei tööta).
Parimad elamused
Kõige eredamad hetked, mida Lõuna-Ameerika mulle pakkus, olid:
- Huayna Potosí 6088 meetri kõrguse tipu vallutamine (Boliivia)
- 5 päevane retk Machu Picchule ümber Salkanthay mäe (Peruu)
- Salar de Uyuni soolajärv ja teekond Atacamani Tšiilis (Boliivia)
- Kõrb Ica lähistel (Peruu)
- Loomade ja lindude maailm Rurrenabaque pampas (Boliivia)
- Kahekesi Tayrona rahvuspargis matkamine (Kolumbia)
- Paraplaaniga 2 km kõrgusel kanjoni kohal lendamine (Kolumbia)
- Zip-line‘iga paarisaja meetri kõrgusel oru kohal sõitmine (Peruu)
- 3 tundi jalgrattaga kiirlaskumist mööda kurikuulsat “surmateed” (Boliivia)
- Väikese lennuki kabiinist Nazca jooni avastamas (Peruu)
- Quilotoa kraatrijärv ja külast külla matkamine (Ecuador)
- Ca 4 km kõrgusel asuv La Paz, kõige erilisem linn Lõuna-Ameerikas (Boliivia)
- Río de Janeiro – meeleolu, samba, rand ja õhtuvalgus olid kuldsed (Brasiilia)
- Kõrvulukustava kohinaga Iguazú kosed Brasiilia piiri ääres (Argentiina)
- Mõnulemine El Totumo vulkaani soojas mudas (Kolumbia)
- Titicaca järves asuva Isla del Soli unine ja rahulik eluolu (Boliivia)
- Villa de Leyva, Barichara ja Guane koloniaalarhitektuuri pärlid (Kolumbia)
Kokkuvõttes
Ladina-Ameerika on nägemist väärt. Loodushuvilistele on see osa maailmast tõenäoliselt unistus. Lisaks suudab Lõuna-Ameerika ilmselt ka kõige spordikaugema inimese matkama panna. Enne sinna jõudmist ei olnud minulgi soovi mõne mäe otsa ronida ja mõneti olen tänaseni hämmeldunud, et see nii lihtsalt võimalik on, et ühel päeval mõtled, et lähed, ja järgmisel päeval lähedki.
Lõuna-Ameerika puhul vaimustas mind eelkõige mitmekesisus ja võimaluste rohkus. Soovid rannapuhkust, matka mägedes, mõnda džunglitrippi või väikest adrenaliinilaksu – seda kõike jagub ja sageli ka ühe riigi piires. Tagasi Lõuna-Ameerikasse läheksin millalgi nt Patagooniasse, Galapagosele, Amazonasesse ning miks mitte ka Boliiviasse, kuna see riik mulle nii armsaks sai.
Paljud on küsinud, kumb mulle siis ikkagi rohkem meeldib – kas Aasia või Ladina-Ameerika? Hoolimata kõigest pean tunnistama, et selle põhjal, mis ma näinud olen, on Aasia mulle isiklikult ikkagi südamelähedasem. Ladina-Ameerika on kuidagi kärsitum ja agressiivsem, pürgides materiaalsete hüvede poole nagu lääne ühiskond. Liiga palju on märgata eurooplaste mõju ja amerikaniseerumise tagajärgi ning liiga vähe on alles seda tõelist Ladina-Ameerikat.
Ma kaldun arvama, et Aasial on meie ühiskonnale rohkem õpetada. Nii kannatlikuse, vähesega leppimise, lihtsate naudingute hindamise kui ka oluliste asjade eristamises ebaolulistest. Teisalt esitab Ladina-Ameerika reisijatele ka palju suurema väljakutse, mis kas meeldib või ei meeldi, aga ükskõikseks sind ei jäta.
