Traveller’s blog

Läbi kõrbe ja üle mägede kuni täitus paar unistust

Ma arvasin, et lähen reisima, et “aega võtta”. Ja pealtnäha nagu olekski tõesti aega rohkem, sest ühte keskmisesse päeva mahub reisil olles kordades rohkem tegevusi kui argielu elades. Nii on. Ent tuleb välja, et tegelikult on aega kokkuvõttes ikkagi sama palju. Lihtsalt hetki, millal silmad pärani avastada, katsuda, kogeda, proovida ja läbi elada, on reisides rohkem ning hetki, millal arvuti lahti teha ja kirjutada, on vähem.

Sellepärast mõtlesin seekord vähem kirjutada ja lasta piltidel rohkem enda eest kõneleda (seda enam, et foto kui illustratsioon või tõestusmaterjal näib inimesi nagunii rohkem huvitavat). See postitus on Peruust, kus mina ja mu reisikaaslane viibisime ligikaudu 2 ja pool nädalat, enne kui me umbes 2 nädalat tagasi Boliiviasse jõudsime.

Kõrb ja savilinn

Peruus jõudsime kõrbe. See oli minu jaoks suur sündmus, kuna ma ei olnud varem kunagi kõrbes käinud ja ma tahtsin teada, mis tunne on leida igas ilmakaares ainult lõputunanäivaid liivavälju. Igatsesin näha düünide valgusmängu õhtupäikeses ja kuuma õhu virvendust liiva kohal. Sain teada ja nägin. Täitsin ühe väikese unistuse. Kõrb on imeilus.

Sõitsime bussiga paar päeva mööda rannikut lõuna poole. Tee oli sirge joon läbi tühja kõrbemaastiku. Huacachina nimelises kohas jõudsime düünideni. Kõrbes kõndimine nägi välja umbes nii, mööda luite tippu ei vajunud sügavale liiva sisse. Kohale jõudes võisid olla päris väsinud.

Ei teagi, kas väsimusest või üleüldisest kõrbeeufooriast tingituna tuli meil tahtmine düüni otsas natukene hüpata. Mõnikord tekib küsimus, mida nt mõni kohalik talumees küll mõelda võib, kui ta mõnda järjekordset turisti hüppamas näeb. Mina proovisin, aga nagu näha, siis on Thomase näol tegemist juba hüppefotoprofiga.

Lisaks võis kõrbes lumelauaga sõita ja spetsiaalses kõrbemasinas düünidel üles-alla kihutada. Viimane tegevus oli eriti lõbus ja kaugeltki mitte turvaline.

Peruu ranniku põhjapoolsemas osas, Trujillo nimelise linna ääres asub 9. sajandist pärinev savilinn Chan Chan. Tohutult suur ala on täis selle kunagise linna savimüüre (tänaseks on pulksirge asfalteeritud Interamericana selle küll kahte ossa jaotanud). Ja tuleb välja, et tegemist on suurima linnaga Ameerika “avastamisele” eelnevast perioodist. Chan Chan kuulus linnu- ja loomamotiive armastavatele chimudele kuniks inkad nad 15. sajandil vallutasid.

Müstilised jooned

Nazca kõrbes asuvad arvatavalt 5.-7. sajandist pärit müstilised jooned. Müstilised sellepärast, et keegi ei tea täpselt, mis eesmärki need jooned, millest vaid kõrgelt õhust ülevaate saab, täitsid.

Üle kümnete kilomeetrite laiuval alal on sadu jooni ja geomeetrilisi kujundeid, sh nt lind, ahv, ämblik ja isegi (minu lemmik) “kosmonaut”, neist suuremad üle 200 meetri suurused. Leia pildilt kosmonaut.

Vaatetornist avanes väga nadi vaade vaid kahele kujundile, nii et ladusime oma 75 dollarit letti, et ca pool tundi imetillukeses cessnas üle nende tiirutada. Tegemist oli kahtlemata ülehinnatud teenusega, ent tahtmine seda “ime” näha sai meist (nagu ka paljudest teistest turistidest) võitu.

Matk Machu Picchuni

Cuscos võtsime ette 5 päevase retke Machu Picchuni. 4 päeva matkasime ümber Machu Picchu, möödudes Salkantay mäest, ja viienda päeva veetsime juba inkade “kadunud” linnas.

Iseenesest tore matk oli. Mitte just kõige kergem, aga mitte ka üleliia raske. Füüsiliselt kõige väsitavam oli teine päev, kui tuli kokku 10 tundi kõndida ja vahepeal 4600 meetri kõrgusele ronida. Kokatee oli väga abiks.

Ööbisime telgis ja esimesed ööd olid päris külmad. Vahepeal tuli ka oma seljakotti tassida, mis oli üsna kurnav. Suurema osa ajast oli vesi ja põhipagas aga muulade tirida.

Vaated mägedes olid seda kõike väärt. Öine taevas Salkantay ääres oli võimas. Ma ei ole kunagi nii palju tähti korraga näinud ja Linnuteed nii selgelt imetleda saanud. Kolmanda päeva lõpuks saime muuhulgas kuumades termaalvetes liguneda ja üles soojeneda.

Õnneks vedas meil teiste reisikaaslastega, keda oli ca 10 ringis. Grupi nimeks sai siinkandis laineid lööv „llamasutra“. Ja tuleb tõdeda, et llamasutralased hoidsid reisi lõpuni üksteise tuju üleval ning väärisid oma nime igas mõttes.

Neljas päev ei olnud maastiku poolest enam nii erakordne kui eelnevad päevad. Seetõttu otsustasin esimese poole päevast zip lininguga tegeleda (25 USD). Ma ei olnud seda veel varem proovinud. Mind kinnitati konksuga nööri külge ja siis sai paarisaja meetri kõrgusel kokku 2,5 km üle oru liuelda. Päris lahe oli.

Machu Picchu on olnud mu teine väike unistus juba aastaid. Nüüd läks see täide. Ärkasime kusagil 4 paiku hommikul ja startisime koos teiste unetutega pimedas Machu Picchu poole. Umbes 40 minutit tuli kiire sammuga treppi mööda mäest üles ronida, et jõuaks 400 esimese turisti hulka, kes saavad loa Wayna Picchule ronimiseks.

Tagantjärele võin öelda, et Wayna Picchu oli küll tore järgmine 30-40 minutit päris väsitavat ronimist, aga vaate mõttes ei midagi erilist. Oleksin vabalt selle ka vahele võinud jätta. Palju mõnusam oli lihtsalt Machu Picchul maha istuda ja vaadet nautida. Isegi paar tundi hiljem ei hakanud igav. Õnneks vedas meil ka ilmaga.

Machu Picchu ehitati alles 15. sajandil ja seal elasid ainult tähtsad inkad. Arvatakse, et inkad jätsid Machu Picchu, et hispaanlased seda ei avastaks ega hävitaks. See on ka põhjus, miks see linn nii hästi säilinud on. Suurem osa Machu Picchust on täna näha nii nagu see originaalis oli, ainult väike osa on rekonstrueeritud. Inkade teadmised olid hämmastavad. Ainuüksi see, kuidas nad müüri oskasid laduda on kiiduväärt. See muide on arvatavasti kõige pisem kivi Machu Picchu kompleksis.

Cusco on läbinisti turistilik, ent ometi meeldiv koht aja veetmiseks ja kahtlemata ka arhitektuuri poolest kena linn. Armsad kitsad tänavad ja hiiglaslikud inkamüürid, väikesed ja suured plazad, peruulased, kes turistide jaoks end rahvariietesse riietanud ning beebialpaakadega pilti nuruvad, head toidukohad jne.

Olgu öeldud, et alpaakad, mida kohalikud värviliste tuttidega ehivad, on tõesti vastupandamatult nunnud. Laamadel tuleb rohkem vaeva näha, et pildile saada.

Cuscost sõitsime Punosse, et sealt üle piiri Boliiviasse minna. Paraku ei ole seegi alati nii lihtne. Nimelt on Peruu kaevurid juba mõnda aega raevukalt streikinud, sulgedes teed (ja sealhulgas ka piiri) kivide ja elektripostidega. Paarinädalases streigis oli siiski hetki (nagu nt presidendivalimised), kus turistid hoolimata kõigest üle piiri said. Nii ka meie.

Miks Peruu tore on?

Peruu loodus on väga kaunis ja ääretult mitmekesine. Lisaks mägedele on kõrb, on džungel, on rohelised orud, on rannad. Kõike on, kuigi kõike on pea võimatu paari nädala või kuu ajaga näha.
Machu Picchu on täpselt nii põnev ja lummav nagu fotodelt paistab. Väga eriline koht, mis siis, et seda palju turiste külastab. Tegelikult oli turiste isegi vähem, kui ma kartsin ja suure ala peale mahtusid kõik nii ära, et see silma ei häirinud.
Peruu ceviche on proovimist väärt. Tibukollane Inca Kola, mis Peruus ilmselt Coca Colast populaarsem on ning maitseb nagu ülessulanud pulgakomm, on samuti omaette elamus. Rääkimata Pisco Souri kokteilist, mis ei ole ilmselt kusagil maailmas nii maitsvad.
Mille poolest sarnaneb Peruu Indiaga? Tuk-tukid on ka siin!
Hoolimata sellest, et Peruu kohati üsna hästi arenenud on, ei ole tegemist meie mõistes kalli riigiga. Hoidudes turisti lemmiksihtkohtadest võib Peruus alla 20 eurose päevaeelarvega vabalt hakkama saada. Transport maksis 1-8 soli ühe läbitud tunni kohta, toit 5-25 soli ja öömaja 15-25 soli inimese kohta. 5 päevane Salkantay retk koos Machu Picchuga oli kokku 200 dollarit, ehk pea poole vähem kui populaarne Inca trail.
Ei teagi, millega Lima oma halva kuulsuse ära teeninud on. Kõik, keda me kohtasime soovitasid pealinnast päeva pärast lahkuda, kuna tegemist olevat ohtliku ja mitte eriti ilusa linnaga. Kesklinn oli minu arvates täitsa kena ja ka ei täheldanud ma, et see teistest suurtest linnadest oluliselt ohtlikum oleks, aga võibolla meil ainult vedas.

Viltkübarad udus

Ecuadoris ületasime ekvaatori joone. Ma ei oodanud suurt midagi peale kuulu järgi ebamaiste Galapagose saarte. Kummalisel kombel läks aga nii, et just Galapagos oli koht, kuhu me seekord ei jõudnud ja paar nädalat Ecuadoris möödus hoopis paari kilomeetri kõrgusel mägedes.

Galapagos või mitte?

Kuidas me seda ka ei kalkuleerinud, isegi omapäi Galapagosele minnes, ei oleks olnud võimalik seal midagi näha soovides nädala jooksul alla 900 dollari kulutada. Arvestades, et tegemist on sisuliselt ühe kuu reisieelarvega, siis tundus see mitmekuulise reisi kohta ebaproportsionaalselt suure väljaminekuna, seda enam, et ülejäänud Ecuador on reisimiseks üks soodsamaid kohti Ladina-Ameerikas.

Pärast mõningast taustauuringut tundusid “vaese mehe Galapagosed” (paar odavamat saart Ecuadori ja Peruu rannikul) üsna mageda alternatiivina võrreldes elamustega, mida õigel kohal pakkuda oleks, nii et otsustasime ka need vahele jätta. Galapagos (ühes Patagoonia ja Brasiiliaga) jääb põhjuseks, miks Lõuna-Ameerikasse kunagi tagasi tulla.

Elu mägedes

Niisiis kujunes Ecuador oodatust teistsuguseks, ent kahtlemata mitte vähem huvitavaks elamuseks. Rohukirmega kaetud teravnukilised ja puunirud mäed ühes kirjude rahvariiete ning viltkübarate all välkuvate mustade patsidega leidsid oma tagasihoidlikul moel tee otse südamesse ja võlusid mind oma ehedusega.

Elu Ecuadori mägedes on karm. Loodus on fantastiline, veel pöörasem ja metsikum kui Kolumbias. Mäed on kõrgemad ja järsemad. Tühjus ja avarus, mida ilustavad vaid heinapuhmad, mõni kidur puu ja paar lumise tipuga mäge. Maastik ei näi eriti viljakas olevat, suurt midagi peale maisi ei tundu seal kõrgel kasvavat. Et kogu elutegevus toimub ca 2-3 km kõrgusel mere pinnast, ei ole ka haruldane end mõnikord pilve seest või pilve kohalt leida.

Nii läheb seal õhtuti päris jahedaks. Kuna suur osa metsast on juba maha võetud, siis on küttepuu kallis, kohalike sissetulek toidu ja transpordi hindu arvestades aga väga madal. Hoolimata külmast on Ecuadori põliselanikud oma traditsioonilises vormirõivas, mis moodustab iseenesest täiusliku harmoonia selle käreda maastikuga.

Kõik kohalikud on ühe mütsiga löödud. Ilma kübarata ei lahku kodunt mitte keegi, isegi 5 aastane laps. Suleke kelmikalt kübaras, seljas villane seelik või seda asendav sall, õlgadel eriliselt silmatorkava värviga pontšo ja kullakarva ehted, jalas valged sukad, pastlad või tagasihoidlikud mustad kingad ning tegemist on ühe väga erilise stiiliga, mida uhke iseenesestmõistetavusega ainult ecuadorlane välja kannab.

Samas ei ole tegemist just eriti sooja riietusega. Majadki külades oleks nagu suures külmahirmus kiiruga kokku klopsitud, jättes sealhulgas kahe silma vahele iseenesest üsna kriitilise tähtsusega pisiasja nagu ehitise soojapidavus. Mul läks aega, et aru saada, kuidas need mägede inimesed end soojas hoiavad, arvestades et mul ka kahe fliisi, vesti, mütsi ja kinnastega külm oli. Siis täheldasin, et kõiki igapäevatoimetusi tehakse pooljoostes. Surutakse kübar lauba peale ja tipitakse pisikeste sammudega järgmisesse külla, tassitakse oma kompse, tuuakse loomi heinamaalt jne. Eks mood nõuab ohvreid.

Ümber Quilotoa

Üheks meeldejäävamaks kohaks, mida ma Ecuadoris külastasin jäi peaaegu 4 km kõrgusel asuv ja 250 meetri sügavune Quilotoa kraatrijärv, mis kunagi vulkaanipurske tagajärjel tekkis. Rohekas-sinakalt helkivat ümmargust järve ümbritseb terav äär. Hea ilma korral avaneb sealt ümberkaudsele maastikule kuratlikult ilus vaade.

Lisaks Quilotoale on võimalik järve ümber ning sealkandis ka omapäi matkata. Meie matkasime nt 5 tundi järgmisesse linnakesse nimega Chugchilan. Loodus pakub tõelist naudingut, ent matk ise ei ole just kergemate killast. Järgmisel päeval olid jalad pidevast mäest alla libisemisest parajalt kanged. Rada on sisuliselt tähistamata, ent suunda teades ei ole raske ilma giidita teed leida.

Arvestades, et ma ei ole varem sellistel kõrgustel pikemalt viibinud, rääkimata seal seljakotiga matkamisest, siis ei läinudki kõrguse talumine minu üllatuseks kõige hullemini. Pea valutas alguses ja väiksemgi jõupingutus oli topeltväsitav, ent muidu funktsioneerisin endistviisi. Tänaseks olen Peruus juba ka 4600 meetri piiri ületanud, nii et vaikselt on tekkimas unistus Boliivias Huayna Potosí tipp (6088 m) vallutada. Aga see selleks.

Oleksime kauemgi Quilotoas külast külla rännanud, kui Thomas ühe kohaliku koera käest hammustada ei oleks saanud. Nii tuli meil paraku busside puudumisel kohaliku piimamehe autokastis tagasi Latacunga poole sõita.

Linnast linna

Kui Quito ja Cuenca välja arvata, siis ei ole Ecuadori linnad tõele au andes just kõige kenamad. Isegi Quito ei rabanud mind arhitektuuriga. Küll aga on Quitol täiesti ainulaadne asukoht ca 2,6 km kõrgusel Andides (ja lisaks ka suurepärane toiduvalik, mis mulle linna juures alati meelt mööda on). Ülevalt avaneb kena vaade orus asuvale rohelisele linnale ja kui veab, siis ka lumemütsi alla mattunud Ecuadori teisele tipule, Cotopaxile, mis on muuhulgas üks kõrgemaid aktiivseid vulkaane maailmas.

Cuenca see eest on hoopis omamoodi nähtus eri sajanditest kokku miksitud ilusate kirikute ja väljakutega. Kena linn, aga Ecuadori kohta kuidagi kohatult turistirohke.

Muidugi mõista ei saanud me mööda minna Otavalost, mis on leidnud tuntust käsitöölinnana. Väidetavalt on Otavalos igal laupäeval üks suuremaid turge Lõuna-Ameerikas. Nojah. Tegelikult oli see nagu natukene pettumus. Turg oli tõepoolest suur ja leidus ka ohtralt täitsa toredat käsitööd mõistliku hinnaga. Mis mulle aga ei meeldinud oli see, et turg on pea täies ulatuses (nii asjade kui ka hindade poolest) turistide jaoks.

See ei takistanud mind siiski paariks tunniks melusse sukeldumast ja sealt paari vastupandamatu käsitööeksemplariga väljumast. Et ma pakke enam koju saata ei raatsi, on poole koti sisust vallutanud träni, millel reisimise osas otsest funktsiooni ei ole. Karta on, et pärast Boliiviat ootab mu seljakotti ees väiksemat sorti tuumaplahvatus.

Parim asi Otavalos oli tegelikult hoopis ööturg, kus sai ühe dollari eest kõhu šašlõkki, juustupontsikuid või kuuma kisellimoodi jooki täis süüa-juua.

Mida oodata Ecuadoris?

Vähem turiste:

Kui Galapagos, Cuenca ja laupäevahommikune Otavalo välja arvata, siis ei tundu Ecuador turistide seas just kõige populaarsem olevat, mis on hea uudis reisijatele, kes seda hindavad. Ilmselt on just see ka põhjus, miks Ecuador minu jaoks kuidagi ehedam ja tõelisem tundus, kui nt Peruuga võrrelda. Keegi ei riietu turistide jaoks üles. Kübarad ja muu ongi kohe “päris”.

Kinniseid inimesi:

Juba Ecuadori piiri ületades tajusime, et inimesed on kolumbialastest teistsugusemad ja seda nii välimuselt kui ka iseloomult. Suur osa rahvast on indiaani verd, kongus nina ja tumeda nahaga ning pisikest kasvu. Pikad mustad juuksed ei ole kaabu all patsi punutud mitte ainult naistel vaid ka meestel. Kohalikud olid küll sõbralikud, aga võibolla et pisut skeptilised välismaalaste suhtes. Mägedes piirduti täislause asemel paari sõnaga ja suuna näitamisel viibutusega, mis võis tähendada sisuliselt iga ilmakaart. Samas olid inimesed uudishimulikud ja kui nendega juba jutule sai, uurisid nad kõike päritolust palganumbri ja lennupileti hindadeni. Ecuadorlased armastavad karaooket. Nad ei armasta kolumbialasi, aga veel vähem sallivad nad peruulasi, kellega veel alles hiljuti piiri üle vaieldi.

Kohvipuudust:

Riigi kohta, kus kohvi kasvatatakse, on Ecuadoris ikka väga raske lahustuva kohvi asemel tõelist kraami leida. See jäi lõpuni müstikaks. Toit oli üllatavalt hea – grillitud liha, mida sageli tänaval šašlõki vormis pakutakse; praetud banaan; riis. Lõunasöök tuli alati ühes supiga, mis oli hinna sees. Uudiseks varemnähtuga võrreldes olid suureteraline mais, mida siinkandis röstitakse ja siis nagu pähkleid iga toidukorraga alla krõbistatakse.

Väikest eelarvet:

Kuigi kohalikud rääkisid, et peale dollari kasutusele võttu umbes 10 aastat tagasi läks kõik kallimaks, on Ecuador siiski märgatavalt soodsam kui Kolumbia, Peruu või mitmed riigid Kesk-Ameerikas. Meie päevaeelarve inimese kohta (ilma erakorraliste väljaminekuteta) jäi kusagil 15 euro kanti. Kõhu võis täis süüa 1-3 dollari eest ja transport maksis nii kohalikule kui ka turistile võrdselt 1 dollar või veel vähem ühe tunni kohta. Keegi ei üritanud mütsi pähe tõmmata. Pisut kallim oli öömaja, mis oli ca 6-11 dollarit inimese kohta. See kõik on mõistetav, arvestades et paljud kohalikud on väga vaesed ja turism ei ole ühtlaselt üle riigi arenenud.

Mitmekesist loodust:

Kuigi Ecuador on naabritega võrreldes pisike, siis õnnestus meil kahe nädala jooksul peaasjalikult vaid mägist keskosa külastada. Nagu öeldud, on Ecuadori mäed karmilt võluvad. Ent see ei ole kõik, mida sel riigil pakkuda on. Lisaks mägedele on ilusad rannad, saared eesotsas Galapagosega, madalamad piirkonnad, kus on tohutud banaaniistandused ning kuum ja niiske džungel, Amazonas. Igav ei tohiks selles riigis juba hakata.

Turistisõbralik Kolumbia

Millega seostub Kolumbia maailmale? Pablo Escobar ja kokaiin, FARC ja teised revolutsioonilised rühmitused, sissisõda, tapmised, korruptsioon ja pantvangidraamad? Oleks ebaõiglane, kui Kolumbial veel tänini seda ajaloo taaka kanda tuleks. Tegelikkuses on Kolumbia midagi hoopis muud.

Kolumbia on läbimatu džungel, mäed, rohelised nõlvad, orud, jõed, kosed, kanjonid, inimtühjad rannad, siseturistide poolt vallutatud kuurordid, romantilised vanad linnad, kohvi ja saiakesed, eksootilised puuviljad, salsa, kirjeldamatult abivalmid inimesed, kultuur, mis ulatub aastatuhandetesse ja naised, kelle kurikuulus ilu igas mõttes tõele vastab. Hoolimata Kolumbia mainest, tundsin ma end seal olles piisavalt turvaliselt.

Viimase kümne aasta jooksul näib palju paremuse suunas muutunud olevat. Mitte ainult ei ole relvastatud konfliktid riigi kaugematesse, raskemini ligipääsetavatesse punktidesse tõrjutud, jõudsalt on arenenud ka riigi majandus ühes turismiga. Üldiselt on kolumbialased heal järjel, hinnatase juba võrdlemisi kopsakas ja kontrast läänega mitte nii teravalt tuntav. Kuigi ekstreemsemate kultuuriliste elamuste jahtijad on Kolumbia külastamisega ehk isegi pisut hilja peale jäänud, siis eredaid elamusi leidub sellegipoolest, eriti kui on aega neid otsida.

Mmm…muda!

Kolumbia põhjarannikul asuva Cartagena vanalinnas ringi jalutades võib tekkida tunne nagu oleksid sattunud muinasjutulinna. Kogu linnaosa on suures ulatuses renoveeritud, justkui ei olekski see 16. sajandil hispaanlaste poolt ehitatud, vaid alles hiljuti valminud. Ilmselt ei vaidle keegi selle vastu, et see uus-vana ilus on. Kahjuks ei saa seda öelda ülejäänud linna kohta. Kui vanalinn välja arvata, on Cartagena lihtsalt üks suur linn mere ääres. Küll aga võib linnamüüridest eemale jäävas osas leida oluliselt paremat hinna-kvaliteedi suhet nii toidu kui ka öömaja osas. Nagu ikka.

Cartagena lähedal asub Volcán de Lodo El Totumo, mis ei ole aga vulkaan selle tavatähenduses. Paari tuhande meetri asemel on sel kõrgust vaid 15 meetrit ja laava asemel sisaldab see hoopistükis vedelat looduslikku muda, millel on väidetavalt tervendav mõju. Kuigi tegemist ei ole erilise vaatamisväärsusega iseenesest, siis on põhjust kohale minemiseks, et üleni mudaseks saada. Olgugi et nimetatud vulkaanist käib päevas läbi omajagu inimesi, siis haigeks ma igatahes ei jäänud…

Niisiis on Totumosse võimalik sisse ronida ja koos teiste mudahuvilistega seal vanni võtta. Kõige lahedam asi seejuures on, et muda hoiab sind kindlalt pinna peal. Seal liikumine on äärmiselt keeruline, kuigi omamoodi lõbus tegevus. Kõhuli olles ei ole võimalik end vertikaalasendisse viia, enne tuleb end selili keerata. Erilised hellikud võivad kohalikelt ka massaži tellida ning pärast saab lähedalasuvas järves end puhtaks pesta.

Cartagenast sõitsime väiksemasse Kariibimereäärsesse linna nimega Taganga. Veider koht selles mõttes, et seal ei olnudki nagu midagi nii erilist teha ega näha, ent ometi oli seal hea paar päeva lõõgastuda. Mõnikord piisab vaid sellest, et toit on maitsev ja öömaja kena, et tahta paariks päevaks kohale jääda. Semana Santa ajal kattus rand kohalikega aga sama tihedalt, nagu Pärnu või Pirita mõnel kuumal nädalavahetusel, mille eest tekkis tahtmine põgeneda.

Kahekesi džunglisse

Tagangasse saabumise peamine eesmärk oli Ciudad Perdida ehk 4-5 päevane retk Kadunud linna. Pärast mõningast uurimistööd ja plusside-miinuste kaalumist otsustasime siiski matkal mitte osaleda, kuna originaalne rada oli ajutiselt suletud, matk ise ebamõistlikult kallis (500 000 COP ehk ca 280 USD) ja grupid suured. Selle asemel sõitsime lähedalasuvasse Tayrona rahvusparki (sissepääs 35 000 COP/ ca 20 dollarit) ning matkasime seal omapäi ringi.

Kuigi rajad olid piisavalt hästi tähistatud, siis päris üksi ma vast minna ei soovitaks. Tegemist oli ikka päris džungliga, kus rajalt kõrvale kaldudes, oleks otse rappa sattunud. Möödusime suurtest kividest, mille peal kasvas mets ja mille all sulises oja. Nägime puid, mille läbimõõt oli paar meetrit ja puid, mis kasvasid teiste puude otsas, juured oma 50 meetri kõrguselt mulda ulatumas; liaane, mis meenutasid Michi nuudleid ning puutüve, mis oli korrapäraselt mügarikega kaetud.

Faunat me nii väga palju ei täheldanud, kui välja arvata neoonsinise sabaga sisalikud, suured ämblikud, ilusad liblikad, konnad, sipelgad ja krabid, mis ranna asemel hoopis metsas auke kaevasid. Ma lootsin ainult, et me madusid ei kohtaks, mida ei saa öelda mu kaaslase kohta, kelle päev oli korda läinud, kui ta üht kirjut isendit lõpuks märkas. Järgmisena olla soov Amazonases anakondat näha.

Mis aga inimestesse puutub, siis mõnikord võis kohata mehi hobusega pakke vedamas ja turistegi, ent üldiselt oli see haruldane. Hea meel oli näha, et džunglis on teisigi, kellelt teed küsida. Üllatus missugune oli aga mööduda väikesest külast, kus naised kandsid valgeid oranžide keedega ehitud hamesid ega mõistnud hispaania keelt.

Pärast paaritunnist matka läbi džungli jõudsime oma sihtpunkti. Randa, mis seisis tühjalt, tuul laineid murdmas ja kookospalme räsimas. Hästi lõõgastav ja rahulik koht. Jäime paariks päevaks. Ööbisime võrkkiiges ja sõime ranna peremehe maitsvaid toite. Seal oli vaid paar teist reisijat ja loodan, et see on üks neid kohti, kus see niimoodi ka jääb.

Romantilised väikelinnad

Ma olen tänaseks juba tüdimuseni Ladina-Ameerika koloniaalarhitektuuri näinud. Hispaanlased tulid ja ehitasid nii nagu neile omane oli. Kokkuvõttes on stiil sama ja detailid korduvad, isegi kui riigid erinevad. Mõned Kolumbia väikelinnad nagu Bogotást põhja poole jäävad Villa de Leyva, Barichara ja Guane suutsid mind aga sellegipoolest üllatada.

Üllatas eelkõige see, kui hästi vana arhitektuur säilinud oli ja kui autentselt linnad tervikuna korda tehtud olid, eriti Barichara ja Guane. Maakivitänavad, valged majad, rohelised aknaraamid, lillevanikud, punakad katused. Nagu oleks kogu linn kokku tulnud ja ühiselt (ning ettenägelikult) otsustanud, et säilitame kõik vana nii, nagu see kunagi oli, siis on turistidel põhjust meile külla tulla. Minu arvates üsna haruldane mõtlemine. Tavaliselt on ikka uus ja vana linn ning vähemalt mingis ulatuses isetegevust.

Eriti lahe on aga see, et arhitektuur ei ole ainus, mis säilinud on. Kaabudega Donid istuvad pargipingil ja peenelt riietatud tädikesed jalutavad oma kompsudega mäest alla, tehes sisseoste eri otstarbega poekestes nagu ilmselt ka 50 aastat tagasi. Roheliste mäenõlvade taustal, päikesepaiste säras ning kesknädala vaikuses on need väikelinnad eriliselt meeldivad niisama olemiseks, keskväljakul kohvi joomiseks ja ümberkaudsetel radadel ringi jalutamiseks. Baricaharas juhtusime ööbima ühe sõbraliku vanaproua juures (Mi casa en Barichara), mis tegi sealolemise seda meeldejäävamaks.

Mis tunne on lennata?

Barichara lähedal asub San Gil – linn, kuhu turistid kas kärestikusõitu või mootorita paraplaaniga lendamist organiseerima lähevad. Kuna oli kole tahtmine ise ka teada saada, mis tunne lennata on, siis mõeldud-tehtud: sõitsime Chicamocha rahvusparki, jooksime ca 2 km kõrguse mäe otsast koos õhku ja tiirutasime instruktoriga oma 40 minutit sooja õhu voolude rüpes kanjoni kohal.

Kuigi jalgu see mul päris värisema ei võtnud, siis väärt oli see ainuüksi lendamise tunde ja vaate pärast, mis ülevalt avanes. Linnud lendasid nagu muuseas mööda. Mitmel korral võis tunda sama efekti nagu liftiga üles sõites, ainult et sõit oli tiba järsem. Mingil hetkel kadus õhuvool ära ja tekkis tunne, et nüüd maandume küll puu otsa või elektriliinidesse. Õnneks seda ei juhtunud. Pärast seda, kui me alla tulemiseks aga jumal teab kui palju ringe tegime, võttis natukene iiveldama. Kogu lõbu maksis 145 000 COP/ ca 80 USD. Võtsin kaamera kaasa ja tegin pilte.

Bogotást Quitosse

Järgmisena jõudsime Bogotásse. Parim sõna riigi 2,6 km kõrgusel asuva pealinna kirjeldamiseks on ehk – suur. Eks need 8 miljonit elanikku tuleb kuidagi ära mahutada. Ehkki arhitektuuriliselt ei olnud Bogotá minu jaoks midagi erilist, siis oli sellel linnal oma positiivne vibratsioon, mis tulenes ehk linnas resideeruvatest tudengitest ja noortest inimestest. Raske kirjeldada, aga tunda seda oli. Nagu ka õhtust jahedust.

Päris tore pärastlõunane meelelahutus oli kullamuuseum (Museo del Oro). See koorem kulda, mis erinevate ehete ja religioosset tähendust omavate või staatust tähistavate asjade näol muuseumisse kogutud oli, oli muljetavaldav. Väidetavalt on tegemist kõige suurema hispaanlaste tulekule eelnevast perioodist säilinud kuldesemete kollektsiooniga maailmas. Muuhulgas võis näha ka savist skulptuure ja vaadata, kuidas Kolumbia põliselanikud end vihmahooaja eest kaitstes kunagi muljetavaldava kanalitesüsteemi ehitasid.

Kui mujal riigis on tavapäraseid turvameetmeid rakendades vast üsna turvaline, siis Bogotás tasub ettevaatlik olla. Pimeduse laskudes on Candelaria kant kesklinnas kodutuid täis ja üht teel kohatud reisijat rööviti seal noa ähvardusel lausa kaks korda. Samas oli röövitav ise ka mõlemal korral purjus ehk easy target ükskõik, millises maailma paigas.

Edasi meenub vaid bussisõit, linn nimega Cali, bussisõit, linn nimega Popayán, 1. mai rongkäik, bussisõit, piiriületus, bussisõit. Niimoodi jõudsime üleeile Ecuadori pealinna Quitosse. Kolumbia on üüratu ja vahemaad Kesk-Ameerikaga võrreldes ebanormaalsed. Keskmine bussisõit oli 7-8 h.

Bussindus Kolumbias

Bussitransport on ebamugav. Mitte et bussid mugavad ei oleks – vastupidi, Kesk-Ameerikaga võrreldes on tegemist märgatavalt paremate eksemplaridega. Ebamugav on see, et keskset piletibroneerimiskeskust ei eksisteeri. Bussijaamad on vallutatud kümnete erafirmade poolt, kelle töötajad väljuvaid busse sihtkoha nime karjudes välja reklaamivad. Adekvaatset infot järgmise bussi või soodsaima pileti kohta ei olnud lihtne saada, eriti Semana Santa ajal, kui oli puha hullumaja lahti. Busside hinnad olid läbiräägitavad, tuli ainult allahindlust küsida. Keskmiselt maksime kilomeetri eest ca 2,5-4,5 dollarit ehk kordades rohkem, kui eelnevates riikides.

Selline kaos moodustas aga veidra kontrasti säärase organiseerituse tasemega, mille kohaselt oli kõikide busside taha kleebitud küsimus “Kuidas ma juhin?” ning telefoninumber. Ühtlasi on bussides kõigile reisijatele jälgimiseks spidomeetri näit. Mitte et keegi karjuma oleks pistnud, kui bussijuht kiirust ületas, aga võibolla nad siis helistasid.

Ei saa mainimata jätta, et hoolimata võrdlemisi sümpaatsest liikluskultuurist, tundsid nii bussi- kui ka taksojuhid end sageli väikest viisi vormelisõitjatena – gaas oli peal läbi kogu kurvi. Sellest hoolimata jõuti tavaliselt pärale paar tundi lubatust hiljem. Tõele au andes oli sellel muidugi oma töö ka vihmahooajal, mis osades paikades pool teed lihtsalt minema pühkinud oli. Peaaegu kõik Kolumbia teed on üles-alla looklevad. Kummalisel kombel ei suuda seda taluda just kohalikud, ehkki enese proovile panemine mitmeteks tundideks oli see meile kõigile.

Miks mulle Kolumbia meeldis?

Inimesed:

Kolumbia inimesed on uskumatult heasüdamlikud ja abivalmid. Kui küsida kolumbialase käest, kus miski asub, siis tõenäoliselt tulevad nad sinuga kaasa, et aidata sul õige tee leida, jagades seejuures oma toitu ning pakkudes sulle bussis oma istet. Tavaliselt hakkavad nad sinuga bussis ise rääkima, pärides üksikasjalikult mis sa teed ja kust sa tuled. Teisest küljest on neil jällegi veider omadus järjekordi mitte aktsepteerida – saab see, kes valjema häälega küsib.

Toit:

Muidugi ei anna seda võrrelda Aasia köögiga, aga mulle meeldis see vaheldus, mida uutmoodi toit meile pakkus. Ei mingit kana- ja friikartulite hullust, eksisteeris ka muu toit nagu riis, praetud banaanid ja grillitud liha. Lõunasöök saabus tavaliselt koos supiga, mis oli hinna sees. Ceviche, mida siin tomatipasta ja sibulaga segatakse, oli nt tõeline nauding. Põhjarannikul olid head arepad ehk maisijahust käkid, mille vahele oli enamasti juust pistetud. Eriti hea meel oli mul aga erinevate eksootiliste puuviljade mitmekesisuse ja neist purustatud mahlade üle. Saiakesed olid kuratlikud ja kohvi, mida siin hoopis tinto, mitte negro nime järgi tuntakse, oli samuti enamasti väga hea. Piirkonniti oli eriti populaarne veel arequipe, mis meenutas meie lehmakommi. Barichara kandis pakuti ka suuri sipelgaid (hormiga). Need jätsin proovimata.

Loodus:

Ilusate vaadetega, mis bussiaknast avanesid, võis lõpuks ära harjuda. Rohelised mäenõlvad ja kosed oli tavapärane vaatepilt, mille nägemiseks enam peanupp istmelt ei tõusnud. Aga kes teab, milline imepärane loodus meid veel ees ootab. Lumiste tippudega mäed, soolajärved, kõrbed ja džungel seisavad veel ees.

NiCoPa

Nicaragua, Costa Rica ja Panama möödusid meie teel nii nagu selle postituse pealkiri aimata laseb. Lühidalt.

Et paar aastat tagasi need kolm riiki ca kuu aja jooksul juba läbi käidud sai ja et meie peamine eesmärk end käbedasti Lõuna-Ameerikasse toimetada oli, siis läks seekord nii. Nicaraguas veetsime umbes nädala, teise kahe riigi puhul piirdusime sisuliselt ainult läbisõiduga.

Nicaragua

Nicaragua on üks neid kohti, mille kõik läbi Kesk-Ameerika reisivad inimesed ühes Guatemalaga oma lemmikuks tembeldavad. Ja ega minagi siin suur erand ole. Lisaks ilusale ja vaheldusrikkale loodusele, on Nicaraguas see miski, mis riigi põnevaks muudab. Ei oskagi ühe sõnaga öelda, mis täpselt.

Isla de Ometepe on üks erilisemaid kohti Nicaraguas. Kahe vulkaaniga saareke üüratus Nicaraguas järves, kuhu võib paariks päevaks mõnda ökofarmi loodust nautima minna ja ennast sinna siis unustada. Pilvetupsuga kaetud vulkaan Concepción pakub erilist vaatepilti päev otsa, kui võrkkiiges molutamise asemel midagi targemat tahtmist teha ei ole. Ülimalt lõõgastav ajaviide.

Kui kaarti vaadata, siis on enamus Nicaragua linnadest ühes suurema osa elanikkonnaga riigi läänepoolsesse ossa koondunud ja turist naljalt ilma lennukita vihmametsadega kaetud idaossa ei satu. Kariibimeres asuvad aga Corni saared, mis on rannapuhkuse poolest igati külastamist väärt. Paadiga Big Cornilt Little Cornile sõites soovitan aga vaim valmis panna. Ma ei ole selliseid laineid rohkem näinud ega nii väga uppuda kartnud, kui tollel korral.

Linnadest pakkus rohkem silmailu uhke koloniaalarhitektuuriga ja kenasti renoveeritud Granada. Kui tahta turistidest vähe eemale hoida, on päris huvitavaks alternatiiviks ka lähedalasuv käsitöömeka Masaya, mis pärast turupäeva lõppu turistidest tühjaks imbub. Meie sattusime sinna mingi paraadi ajal. Käis tants ja trummimäng. Nende kahe linna vaheline ümbrus on kena ja hea nt mootorrattaga avastamiseks. Granadaga konkureeriv León ammendas end meie jaoks aga juba esimesel päeval.

Señorita, te kannate jääkuubikuid täis veekotti pea peal! No ja siis? Pole ju ime, sest parajasti on siinkandis jube palav… Vaikse ookeani rannikul asuv rannakuurort San Juan del Sur oli liiga suur ja kärarikas, et seda pikemalt nautida. Ümberkaudsed rannad, kuigi iseenesest kenad, olid aga jällegi liiga tuulised, et peale surfamise seal midagi muud teha. Kohalikele turistidele meelepärasem Pochomil oli vaiksem ja meeldivam, nii palju kui ma seda paari aasta tagusest ajast mäletan.

Costa Rica ja Panama

Costa Rica ei suutnud mu südant võita (mitte et ma nii väga võimalust oleksin andnud ka). Ameeriklaste kontsentratsioon on Kesk-Ameerika suurim ja kõik, mis gringole vähegi huvi võiks pakkuda, on mitte ainult ülehinnatud, vaid ka ülepakutud. Kuigi jah, loodus on kena. Ilusad rahvuspargid. Meenuvad Barra Honda koopad ja sealne ümbruskond. Kui ilmaga veab, siis on kindlasti vaatamist väärt ka vulkaanid. Minul ei vedanud ja nii jäi vulkaan Poás nt nägemata.

Pealinna San José kaitseks tuleb aga öelda, et võrreldes teiste Kesk-Ameerika pealinnadega, polegi see üldse nii hull. Parima hinna-kvaliteedi suhte saime nii hiina restoranist kui ka hiinlase kodumajutusest. Panama City vastu San José muidugi ei saa, mitte ligilähedalt ka.

Nagu arvata võib, on kuulus kanal Panama City peamine mootor. Tänu kanalile on seal rahvusvahelised ärid, kaubanduskeskused, pilvelõhkujad ja palju raha. Samas on Panama City’l mingi veider konks, mis sealolemise nauditavaks muudab.

Ehk on need võimsalt mürisevad, eriti värviliseks võõbatud bussid, mida on inspireerinud nii Kristus kui ka multifilmitegelased. Või siis Casco Viejo piirkond, mis (kui hästi kõvasti ettekujutusvõimet rakendada) meenutab õige pisut Havannat. Paljud suursugused majad seisavad veel praegugi tühjalt ja räämas, osadest on alles vaid seinad, mille peal kasvavad puud. Aga ebatäiuses on oma võlu, vähemalt minu jaoks.

Võrreldes paari aasta taguse ajaga on Casco Viejo piirkonda aga oluliselt rohkem renoveeritud. Nii et kes tahaks sinna mõnda restorani või öömaja luua, siis nüüd on ehk viimane aeg seal kinnisvara soetada ja pood püsti panna. Usun, et paari aasta pärast on see piirkond sama üles ehitatud ja korralik nagu Cartagena vanalinna osa Kolumbias.

Panama linn on siiski tohutu kontrast ülejäänud riigiga. Jah, Panamas on ka muud meeldivad turistisõbralikud piirkonnad, millest tuntumad on ehk Boquete mägedes ja Bocas del Toro saared. Ent elu, mis leiab aset Panama lõunapoolses osas või vaid ca tunni aja lennusõidu kaugusel San Blasi saartel, kus kuna rahvusest inimesed elavad justkui teises ajastus, on võrreldamatu Panama linnaga.

San Blasi saarestik koosneb natukene vähem kui 400 tillukest palmisaarest, millest enamus on asustamata. Hea tahtmise juures võid ette kujutada, et oled paradiisi sattunud ja õnneks piisab vaid väikesest hütist ja paarist kookospähklist päevas. Mina käisin Río Sidras, kus võis vähemalt mõni aasta tagasi kunade elu ilma turistideta jälgida. Pildistada kunad end eriti lasta ei soovi.

Kuidas jõuda Lõuna-Ameerikasse?

Kõige soodsam viis Lõuna-Ameerikasse jõudmiseks oleks olnud lennata Panama lõunatippu Puerto Obaldiasse ning minna sealt paadiga üle piiri Capurganásse. Paraku meiega seda ei juhtunud, kuna LP väitis, et siselendu korraldab ettevõte nimega Aeroperlas. Hiljem selgus, et nimetatud sihtkohta lendab hoopis Air Panama. Kuid jah, siis oli juba liiga hilja, sest pileteid jagus vaid 10 päeva hiljem väljuvale lennule.

Mis seal siis ikka. Läbisime maad mööda kogu Kesk-Ameerika ning jõudsime õnnelikult ka Cartagenasse Kolumbias kohale. Tänaseks oleme siin riigis juba üle 2 nädala ringi vaadanud ning ei saa kurta. Päris hea vaheldus Kesk-Ameerikale.

Guatemalast

Guatemala oli üks neid sihtkohti, kuhu ma Kesk-Ameerikas üle kõige jõuda soovisin. Selle põhjal, mida ma varem kuulnud olin, olid mu ootused sealsele loodusele ja kultuurile eriti kõrged. Kuigi tegelikkuses ei olnud Guatemala päris selline nagu ma ette kujutanud olin, ei pidanud ma pettuma. Seal veedetud kuu aega oli algusest lõpuni huvitav.

Livingstonist kaunisse Lanquini

Livingston oli nagu mitte ükski teine koht Guatemalas. Kui ma ei oleks teadnud, kus ma olen, oleksin arvanud, et olen veel Belize’is. Sama uimane kariibimeeleolu, mustanahaline elanikkond, teine kultuur… Selle linnaga seoses meenub vestlus ühe kohalikuga, kes kurtis, kuidas parema ärivaistuga maiad garifunasid Livingstoni kesklinnast eemale tõrjuvad, pildudes jutu sekka kilde meist redelite ja värvipottidega mööduvate USA mereväelaste üle, kes seal parajasti hea tahte missiooni käigus koolimaja värvisid.

Et Tikal kohustuslikus korras juba enne Belize’i jõudmist nähtud sai, suundusime Livingstonist paadiga Río Dulcesse. Ühes Hondurase lahest jõesuudmesse varju pugenud purjekatega võis näha lopsakat rohelust, pelikane ja muid linde ning kaldaäärset külaelu. Río Dulce ise tundus natukene liiga kuum, et sinna kauemaks redutama jääda. Järgneva kahe päeva jooksul toimetasid väiksemat sorti külabussid meid mööda kitsaid ja mägiseid kruusateid El Estori kaudu Guatemala sisemusse, Lanquini. Bussi aknast avanevad vaated tegid tasa läbi raputatud keha ja tolmu maitse suus.

Tagantjärele hinnates jäi Lanquin meie lemmikpaigaks Guatemalas. Seal oli lihtsalt sedavõrd ilus ja rahulik, maalähedane olemine. Selles piirkonnas asub Semuc Champey, 300 meetri pikkune lubjakivist “sild” Cahabóni jões, mille peal on erinevad astangud looduslike basseinidega, kus on puhas ja värskendavalt jahe helesinine vesi ning seetõttu eriline nauding ujuda.

Ööbisime väikeses hütis jõe ääres asuvas El Retiro nimelises asutuses, mis oli igati meeldiv ning üsnagi taskukohane seljakotireisijale. Lisaks võrkkiiges lõõgastumisele pakkus sealne ümbruskond võimalusi koobaste avastamiseks, tubinguks ja õhtul ühise laua taga teiste reisijatega söömiseks. See oli üks nendest kohtadest, kuhu oleks võinud ehk pisut kauemakski jääda.

Antigua ja meie vulkaanikogemus

Järgmisena jõudsime endisesse pealinna, Antiguasse. Nagu Kuubal on Trinidad, Mehhikol San Cristóbal, Nicaragual Granada, nii on Guatemalal Antigua. Neid kõiki seob uhke koloniaalstiilis arhitektuur, värvilised majad, võimsad nikerdustega puidust uksed, võlvid, aknavõred, ilusad sisehoovid, head toidukohad, kallim hinnatase ja muidugi ka gringod.

Kohtasin reisijaid, kellele Antigua ei meeldinud. Minule meeldis. See on vaieldamatult kõige ilusam linn Guatemalas (selle põhjal, mida mina nägin) ja mulle on peaaegu alati meele järgi kohad, kus saab hästi süüa. Iseasi, kui palju Antigual ülejäänud Guatemalaga ühist on. Eriti kena võib see linn olla aga Semana Santa ajal, kui tänavaid kaunistavad liivast ja saepurust meisterdatud kirjud vaibad (alfombras).

Antigua asub 3 vulkaani keskel. Nii et selge ilmaga võib pea iga linnavaate taustal üht vulkaani märgata. Ühel pärastlõunal käisime Antigua lähedal asuva aktiivse vulkaani otsas. Volcano Pacaya pritsis alles mõned aastad tagasi konstantselt tuld ja sädemeid välja, ent pärast eelmise aasta vulkaanipurset ei ole võimalik enam laavat näha. Näha saab vaid musta vulkaanilist maastikut ja tunda üksikuid kuumi ning väga kuumi kohti, mille kohal võib ilma tikkudeta tuld teha, vahukomme soojendada ja mõni hulljulge sell ka jalakarvadest ilma jääda.

Enne vulkaani otsa matkamist ei hakanud seda muidugi keegi mainima, et olukord võrreldes varasemaga muutunud oli. Arvestades, et meil ei vedanud ka ilmaga, siis oli kogu see kogemus pehmelt öeldes pettumustvalmistav. No ei vea mul nende vulkaanidega… Kui jalg ronimisest ära hakkab väsima, siis mäe peal tegutseb muide „taxi natural“ ehk võimalus suksu otsas end alla sõidutada lasta. Mõni ei jätnud seda suurepärast võimalust ka kasutamata.

Chichicastenango turg

Lago de Atitlán, millest kord juba pikemalt kirjutasin, on samuti üks Guatemala kenamaid piirkondi. San Pedros, kus me suurema osa ajast veetsime, võib sealjuures üsna mõnusalt elada ja hästi süüa, ilma eriliselt raha kulutamata. Vahepeal tegime San Pedrost kahepäevase kõrvalepõike Chichicastenangosse pühapäevahommikusele turule, mis on väidetavalt üks Guatemala suurimaid. Kui ma ei oleks sinna jõudnud, oleks midagi Guatemalast mul kindlasti nägemata jäänud.

Esiteks on turud minu lemmikkohad nii või teisiti. Kui turukeskkonda lisada veel erinevates värvilistes rahvariietes ringi sebivad maiad, siis on kogu seda melu lihtsalt lahe jälgida ja pildistada. Ja kui sellele omakorda lisada veel imeilus käsitöö, mida sealt leida võib, siis lähevad mul jalad nõrgaks. See käsitöö, mida inimesed eri maailma nurkades teha suudavad on käsitlematu. Maiad on suured tikkijad ja kangakudujad. Kui pealtnäha tundub tegemist olevat lihtsalt ühe kirju kangaga, siis lähemal inspekteerimisel võib mustrist avastada nt linde, loomi, kaabuga külamehi, lilli jne.

Minu tähelepanekute kohaselt oli turul müüdavate asjade tegelik hind välja öeldust vähemalt poole odavam. Paraku ei anna hinda iga kord nii palju alla tingida, kuna ikka leidub turiste, kes on nõus rohkem maksma. Turupäeva lõpu poole on müüjal vähem närvi „ei“ öelda. Naasesin turult kahe kotiga ja pidin seetõttu Guatemala City’st neljakilose paki koju teele panema, mis läks kokkuvõttes sama kalliks, kui kogu see käsitöö, mida ma kokku ostsin 🙂 No mis teha…

Chichicastenangos austatakse endiselt maia jumalaid. Turu kõrval asuv Santo Tomási kirik on täis viirukisuitsu ja küünlaid. Kuigi kirikute ja lähedalasuva pühapaiga pildistamine oli rangelt keelatud, ei olnud turul pildistamise vastu Guatemala maiadel eriti midagi.

Ca 3 miljoni elanikuga Guatemala City oli minu jaoks lihtsalt üks suur linn. Lausa kole, kui nii otsekoheselt end väljendada tohib. Nagu oleks kogu linn 80-ndatel ehitatud ja sellest peale mitte midagi renoveeritud. Ebasõbralik ja ohtlik on Guatemala City kindlasti ka, arvestades, kui trellitatud ja püssimeestega varustatud kõik kohad olid. Pärast kl 21 enam nii naljalt väljas jalutada ei tahtnud. Bussiga El Salvadori poole teele asudes võis aga märgata ka ilusamat äärelinna osa, kus siis ilmselt Guatemala keskklass ja eliit elavad.

Guatemalas reisimisest

Viimase 5 aasta jooksul tunduvad majutuse hinnad olevat mitmekordistunud. Toit ja transport on aga endiselt väga soodsad, kui süüa lihtsates toidukohtades ning sõita võimsalt huilgavates ja pahatihti ehk liiga hulljulgelt kihutavates Blue Birdides või siis rahvakeeli „chicken bus“-ides. Kokkuvõttes oli meil Guatemalas reisides üks väiksemaid päevaeelarveid Kesk-Amerikas (24 USD päevas per inimene).

Jutud selle kohta, et Guatemalas on ohtlik, ei ole kindlasti alusetud, aga end ise märklauaks seadmata (pimedal tänaval kõndides, väärtuslikumaid esemeid eksponeerides) ja tavapäraseid turvameetmeid järgides, ei tohiks probleeme tekkida. Kui välja arvata Kesk-Ameerika häirivalt tüüpiline stseen tänavanurgal sõrm päästikul turvavate politseinikega, siis tundsin ma end üsnagi turvaliselt.

Kontrastid Guatemala elanike vahel on kohati väga suured. Raske on võrrelda rahvariietes mööduvat maiat, laps salliga kõhu peal, pamp kuklas ja toidukauss pea peal elatist teenimas või külameest ma ei kujuta ette mitmekümnekilost pakki elu hinna eest tirimas ning kohalikku keskklassi, mis suuremates linnades sugugi nii väike ei tundunud olevat. Ent samas, mu ettekujutuses oli Guatemala ehk isegi pisut äärmuslikum, eksootilisem ja üllatavam…

Mulle jäi mulje, et viimase 5-10 aastaga on palju muutunud ja ilmselt muutub veel kardinaalsemalt lähemate aastate jooksul. Elanike seisukohalt on areng ju hea, aga reisimise seisukohalt – kui võimalus, siis pigem minna ja külastada seda erilist riiki nüüd kui hiljem.

Päike kõrvetab, lained mühisevad

El Salvador, kus me veetsime ei rohkem ega vähem kui ühe nädala, oli seninähtuga võrreldes hoopis omamoodi Kesk-Ameerika. Eelkõige üllatas mind see, kui jõukas on riigi pealinn San Salvador. Suured pangad ja kaubanduskeskused, puhtad tänavad, korralikud maanteed, kõikvõimalikud rahvusvahelised kiirtoiduketid ja isegi klaasist bussiootepaviljonid, millesarnast luksust siinkandis just sageli ei kohta. Elanike elustandard paistis olevat märgatavalt parem.

Teisest küljest, hüpates ühele neist Ameerika koolibussidest, mis San Salvadori moodsatele tänavatele mitte kuidagi liiklema ei sobi, ja sõites kasvõi tunnijagu pealinnast eemale, võid end taas mõnest tüüpilisest Kesk-Ameerika provintsilinnast (keset lärmi, palavust ja kõike muud sinna juurde kuuluvat) leida. Natukene veel ja satud hoopis mõnda väikesesse mägilinna, kus majade seinu katavad uhked maalingud ning tänava ääri ilustavad magusalt lõhnavad lillepõõsad, taustal paar vulkaani kõrgumas. Kontrast pealinlaste eluga on mõlemal juhul märkimisväärne.

Sellegipoolest tundub kõigil salvadorlastel naaberriikide elanikest pisut paremini minevat. Ei teagi, mis selle tillukese riigi saladus on. Ehk on edu võtmeks 2001. aastast valuutana käibelolev USA dollar, mis muudab El Salvadori meeldivaks või siis vähem riskantseks partneriks paljudele rahvusvahelistele ettevõtetele. Kes teab. Kunagi oli põhiline kohviäri. Siis algasid rahutused, millele järgnes verine kodusõda. Enamus põliselanikest tapeti ja suur osa pages välismaale. Täna moodustab arvestatava osa riigi sissetulekutest ka raha, mida mujal elavad salvadorlased omastele koju saadavad.

Igatahes ei ole El Salvador paremal järjel turistide tõttu. Peale rahukorpuslaste ja surfarite siin eriti palju välismaalasi ei leidu. See on üks põhjuseid, miks mulle El Salvador meeldis. Majutus on ehk pisut kallim, aga toit ja transport on üldiselt väga soodsad. Need vähesed turistid, kes siia satuvad, on kohalikega võrreldes selges vähemuses (eriti nädalavahetustel), kõik on hästi rahulik ja pingevaba ning inimesed on üldiselt väga abivalmid.

Turiste on vähe ilmselt sellepärast, et El Salvadori rannad ei ole tavapäraselt ilusad. Vaikse ookeani rannik on kaetud musta liivaga ja tõusu ajal randa minnes, võib kohe võimsatesse lainetesse sattuda. Tavaliselt ei ole must liiv mulle eriti meele järgi, aga ümarate kivide ja paari kaljumürakaga Playa El Tunco, kus me suurema osa ajast veetsime, oli omamoodi võluv. Eriti päikeseloojangu ajal. Pisikese rannakülaga Playa El Tunco on sobilik eelkõige surfaritele, aga samas hea ka niisama lõõgastumiseks. Päike kõrvetab, lained mühisevad ja mereannid viivad keele alla, ilma rahakotti laostamata. See jäi ka üheks meie lemmikkohaks Vaikse ookeani rannikul.

Playa El Tuncos proovisin esimest korda surfamist. Paraku ei ole mul selle kohta suurt midagi öelda, kuna mu esimene surfipäev piirdus pelgalt poole tunniga. Ilmselgelt mu võimeid potentsiaalse surfarina ülehinnates, viis õpetaja mind alustuseks natukene liiga ägedatesse lainetesse. Sain küll ühe vägeva (vähemalt 50 meetrise, aga võis ka olla et 100 meetrise) liu kõhuli lauast kinni hoides, kuid seejärel sattusin paar korda lainepesumasinasse, pärast mida ma tundsin, et seljaga on kehvasti ning pidasin targemaks selleks korraks lõpetada. Õigesti tegin kah, sest järgmised paar päeva ei saanud ma korralikult püsti seista ega käia. Täielikuks taastumiseks kulus umbes nädal aega. Kokkuvõte: surf on ohtlik, aga põnev. Proovin millalgi uuesti.

El Salvadorist võtsime ette teekonna Hondurase Kariibimere rannikule sihiga jõuda Bay saartele. Kaardi järgi hinnates tundus see olevat käkitegu, aga tegelikult tähendas see kaht täispäeva „kanabussides“ loksumist, paari räpast öömaja, 40 kraadist kuumust, lugematul hulgal veepudeleid ja üht Hondurase kohta absurdselt kallist laevasõitu (28 dollarit ca 1 tunni eest). Kes iganes arvab, et ma olen puhkusel, see eksib – kohati on reisimine raske füüsiline töö 🙂

Valisime Bay saartest suurima – Roatáni, kuna pärast eelnevat jõupingutust oli meil isu vaid päikese ja ranna järele, mis tõotas olla parim just sellel saarel. West Bay Beach oli kena, kuigi überturistilik. Väike rannariba West Endis oleks olnud armsam, kui seal poleks olnud nähtamatuid liivakärbseid, kes endast terve trobikonna punaseid täppe maha jätsid. Õnneks olid kõik turistid võrdselt täpilised.

Et hea ja halb on ikka tasakaalus, siis oli meil just Roatánil üks toredamaid öömajasid sellel reisil – puude kohale ehitatud onnike ühes miniatuurse köögiga, kus ühel õhtul valmis ka nt eestipärane kartulisalat. Kariibimere saarena jäi Roatáni ilu kahtlemata alla Corni saartele Nicaraguas ja San Blasi saartele Panamas. Veealuse elu nimel on Bay saared aga kindlasti vaatamist ja kogemist väärt.

Bay saared on võitnud tiitli kui „parim koht Kesk-Ameerikas, kus soodsalt sukelduda saab“. Võrdlemisi soodsaid sukeldumisvõimalusi (PADI maksab ca 300 USD ja üks sukeldumisreis 25-30 USD) saarel vastandavad aga võrdlemisi kallis toit ja elamine, nii et kokkuvõttes ei ole see nii „soodne“ midagi. Tegin ühe sukeldumise ja käisin mitmeid kordi snorgeldamas. Nägin palju erinevaid värvilisi koralle ja kalu. Oli ilus.

Bay saared ei ole ülejäänud Hondurasega päris kõrvutatavad. Kuigi pisut sümpaatsem kui Guatemala City, oli pealinn Tegucigalpa minu jaoks taas üks ilmetu suurlinn. Tela ja La Ceiba ei pakkunud ka erilist avastamisrõõmu. Ja ülejäänud riik, mis avanes bussiaknast, oli kuidagi „same same“ nagu Aasias tavatsetakse öelda. Ilus maastik, mitte nii ilus maastik, prügi tee ääres, peatustes logelevad inimesed, banaaniistandused, mehed püssidega, naised toidukaussidega ja sama asi otsast peale… Ilmselt on põnevam osa Hondurasest peidus riigi idapoolses osas ja džunglites. Meie sinna ei jõudnud.

Paar aastat tagasi reisisin kuu aega Nicaraguas, Costa Ricas ja Panamas. Sedapuhku teist korda Nicaragua pealinna Managuasse jõudes tõdesin, et olen kogu Kesk-Ameerikale juba tiiru peale teinud. Plaan oli ka sel korral need kolm riiki maad mööda läbida, et Panamast kuidagi Kolumbiasse saada. Nädalakese veetsime Nicaraguas ning tänaseks oleme jõudnud Costa Ricasse eesmärgiga siit Panamasse kiirustada, sest Lõuna-Ameerika juba ootab!

Õpingud kauni Atitláni ääres

Lago de Atitlán Guatemalas pidavat olema üks kaunemaid järvi maailmas. Võibolla tõesti. Eks see sõltub vaatajast ja ehk ka sellest, millega võrrelda, kuid ümbritsetuna mägede, paari vulkaani ning terve rea väikeste maia asustuste poolt, on siin kahtlemata väga ilus. Kunagi vulkaanipurske tagajärjel tekkinud Atitlán asub ca 1,5 km kõrgusel merepinnast ning on Kesk-Ameerika sügavaim järv.

Hablas español?

Tänaseks oleme Atitláni kaldal asuvas San Pedro nimelises külas juba üle nädala aja olnud. San Pedro on lisaks samanimelisele vulkaanile tuntud eeskätt keele õppimise kohana. Järve ääres on end sisse seadnud igast maailma otsast kohale tulnud noored gringod, kes erinevates keelekoolides hispaania keelt praktiseerivad. Nii ka mina. Pea terve eelmine nädal möödus grammatikat õppides ja eraõpetajaga 5 tundi jutti hispaania keelt puhudes. Tuleb tunnistada, et kursus oli väga abiks ja see 70 eurot, mis ma selle eest maksin, läks asja ette.

Miks just see kõige kuumem koht keele õppimiseks on, ei oska ma öelda, kuid lisaks sellele, et Guatemala soodne on, pidi siinne hispaania keel olema „universaalsem“ ehk arusaadav kõikides Ladina-Ameerika riikides. Guatemala inimesed aitavad oma riigi „keele õppimise koha“ imagole ka igati kaasa, rääkides aeglasemalt ja parandades mõnikord isegi su lauseid. Igatahes on see Antiguas ja Atitláni ääres omamoodi turismiharu, kuigi viimase võlu seisneb ilmselt ka teiste tegevusvõimaluste rohkuses. Nt võib päevaks paadiga mõnda teise külla sõita või vulkaani otsa ronida. San Pedro tippu jõuab nt paari tunniga, aga arvestades, kui läbi Thomas pärast seda matka oli, on see ilmselt üsna väsitav.

Ühest küljest oli mu keeleõping investeering kõikidesse tuleviku vestlustesse kohalike elanikega. Hispaania keelt mitte rääkides oled Kesk-Ameerikas kõige väärtuslikumast osast infost kohe kindlasti välja lõigatud. Mitte ainult sellepärast, et keegi siin inglise keelt eriti ei räägi – võimalus paremaks allahindluseks või sõbralikumaks kohtlemiseks tõuseb iga hispaania keeles väljendatud lausega (kuigi gringoks jääd sa ikkagi, isegi kui sa ameeriklane ei ole). Teisest küljest oli kursus huvitav ka selle poolest, mida mu maia päritolu õpetaja Fransisco mulle oma kultuurist, Guatemalast ja selle ajaloost taustaks rääkis.

Mida kõike keeleõpetajalt teada võib saada

Näiteks sain ma teada, et Guatemala põhiline probleem tänapäeval on korruptsioon ja kuritegeliku tegevuse karistamata jätmine. Muuhulgas valitseb riigis suur ebavõrdsus. 13 miljoni elaniku hulgas on 7 väga rikast perekonda ja mingi hulk keskklassi, kuid pool elanikkonnast elab vaesuses, eriti maapiirkondade maiad. Hea ettekujutuse sellest sain ma siis, kui me teel El Estorist Lanquíni väikeste bussidega kitsal ja kurvilisel ning räigelt tolmaval kruusateel sealsetest küladest möödusime. Tundub, et seda teed ei võta välismaalased just sageli ette, mis on ebamugavuse tõttu ka arusaadav – pärast terve päev otsa kestnud bussisõitu olime kattunud paksu tolmukorraga, mis on ka varasematel reisidel kogetuga võrreldes ikka päris äärmuslik.

40-50ndad olevat Guatemala inimestele hea ajastu olnud. Viidi ellu palju positiivseid reforme ja loodi seadusi, võeti maa välismaalastelt ja jagati kohalikele elanikele. Toetades oma suurettevõtete huve, aitas USA 50ndate keskel Guatemalas aga tagasi võimule jõud, kes reformimise lõpetasid ja inimestes viha ning vastuhakku põhjustasid, andes nii oma panuse sellele järgnenud 36 aastat kestnud kodusõjale, mille tulemusel põgenes Mehhikosse arvatavalt 100 tuhat ja suri üle 200 tuhande inimese. 1996. aastal sõlmitud rahu on sõnaga “Paz” ka Guatemala 1 quetzalise peale tähendatud, kuid münti üht ja teistpidi keerates ning pisut fantaasiat rakendades võib sellelt välja lugeda nii tollel ajal võimul olnud partei kui ka presidendi nime.

Ühtlasi rääkis Fransisco, et paar aastat tagasi olevat Atitláni järv mägedes asuvatel põldudel kasutatud väetise tõttu reostunud. Järv olevat kattunud rohelise taimevaibaga ja nii ei saanud inimesed sealt enam kala püüda. Kuigi Atitlán olevat mõne aja pärast nö ise puhastunud, ei peeta seda ikkagi veel päris mittesaastunuks. Arvestades, et siinsete elanike heaolu on järvega otseselt seotud nii toidu kui ka turismi mõttes, siis on sellest ajast peale kohalike seas palju rohelist mõtteviisi arendatud. San Pedro ja teised ümberkaudsed külad on tõesti üllatavalt puhtad, kuigi Guatemalas üldiselt tundub prügiprobleem ikka päris tõsine olevat.

Lisaks San Pedrole oleme põgusalt aega veetnud ka teistes ümberkaudsetes külades, nagu nt Panajachel ja San Marcos. Panajachelist, kuhu saabuvad ka bussid Guatemala Cityst või Antiguast, et paadiga üle järve San Pedrosse jt kohtadesse sõita, avanes õhtul ilus vaade vastaskalda vulkaanidele. Mis puudutab aga hipilikku San Marcost, siis sinna minnakse mitte niivõrd keele õppimise, kuivõrd jooga, mediteerimise jm praktikate pärast. See on tõepoolest üks hästi rahulik ja vaikne kant. Kui San Pedro märksõna oleks „having a good time“, siis San Marcose oma oleks see sama, aga lisada tuleks „in my own universe“. Üldiselt tarbitakse siinkandis päris palju kanepit ja ilmselt on ka see paljude jaoks üks Atitláni lisavõlusid.

—

Meie esialgne plaan oli osaleda kolmepäevasel matkal Quetzaltenangost San Pedrosse, mida korraldab Quetzaltrekkers ja mis väljub igal laupäeval. Kuna mul õnnestus vahepeal pisut külmetada, siis otsustasin matkast loobuda ja nii läks Thomas sinna üksi. Nimelt pidavat Quetzaltenango kõige külmem koht Guatemalas olema ja arvestades, et juba San Pedros on minu jaoks õhtuti liiga jahe, siis ei tahtnud ma teada saada, kui külm Quetzaltenango kandis veel olla võiks. Iseenesest kahju, sest seni olen teistelt reisijatelt selle matka kohta vaid kiidusõnu kuulnud.

Nüüd olen aga taas täie tervise juures ja ootan põnevusega, kuhu tee meid edasi viib. Oleme Guatemalas kokku juba kuu aega veetnud ja on aeg edasi liikuda. Hetkel veel ei teagi kummale rannikule, kas Hondurasesse või El Salvadori, aga kindlasti kuhugi, kus on soojem. Kirjutan millalgi Guatemalast veel, sest elamusi on siin olnud palju.

Fotosid Belize’ist

Belize on selline koht, kus võid leida reisikorraldajaid nimega Raggamuffin ning kohata hoiatavaid silte nagu “go slow – we have 2 cemeteries and NO hospital”… Belize’is läheb tempo tahes tahtmata alla ja tekib tahtmine lihtsalt kulgeda. Nii ei jõudnud ma seal veedetud 2 nädala jooksul kaamerat kuigipalju kotist välja tirida, kuid mõned fotomeenutused sellegipoolest.

Mehhiko pildis

Selline oli mu teekond Yucatáni ja Chiapase piirkonnas läbi kaamerasilma. Mehhikot jäävad meenutama:

“lamavad politseinikud”, mille ületamiseks tuleb mitte pidurdada, vaid lausa seisma jääda;
tulevikuperspektiiviga majad, mille katusel on püsti postid, et kunagi teine korrus peale ehitada;
toidu serveerimine kilekotiga kaetud taldrikutel;
Ocosingo kodukootud karneval ja püramiidi laotud puuviljad;
mootorrattasõit läbi separatistide külade;
lühiajaline illegaalne piiriületus Guatemalasse;
kaabud ja vuntsid;
tacod, quesadillad, burritod ja kõik muu, mis vähegi maisist tehtud on;
templid, templid ja veelkord templid;
ning muidugi punupatsides ja rahvariietes ringi lippavad maiad.

Väike ja vahetu Belize

Belize oli minu jaoks Kesk-Ameerika suurim üllataja. Kõikidest kohtadest, kuhu ma eales reisinud olen, oli mul kõige ekslikum ettekujutus just selle riigi osas. Enne sinna reisimist teadsin, et Belize kuulus kunagi Inglismaale ja on seetõttu ainus koht Kesk-Ameerikas, kus hispaania keele asemel peamiselt inglise keelt räägitakse. Samuti olin näinud fotosid kuulsast „sinisest august“ ja mõelnud, et veealune maailm selles Kariibimere piirkonnas on ilmselt nägemist väärt. Selles osas oli mul ka õigus.

Samas olid teiste reisijate jutud Belize’i kõrge hinnataseme kohta tekitanud minus ettekujutuse, et kõnealune riik on ilmselt väga heal järjel ja mitte kõige põnevam seljakotiga reisimiseks. Selles osas eksisin aga rängalt. Eestist pea poole pisem Belize on mitte ainult huvitav, vaid täiesti unikaalne riik selles piirkonnas ning see on ka põhjus, miks me sinna planeeritud paari päeva asemel pea kaheks nädalaks jäime.

Ettekujutus ja tegelikkus

Tegelikkuses ei ole Belize kunagi rikas olnud. Riigi majandus, mis toetub põllumajandusele ja turismile, ei ole just kõige paremas seisus. LP sõnul elab ca kolmandik riigi elanikest alla vaesuspiiri, väga elementaarsetes elamistingimustes. Rohkem võib märgata inimesi ka tänaval kerjamas ning mis seal salata, kas alkoholi- või narkouimas. Eks sellepärast on igale poole ka territooriumi piires logelemist ja joomist keelavad sildid üles pandud.

Suuremad linnadki näevad välja nagu külad, mille tänavapilti valitsevad ostukeskuste ja pilvelõhkujate asemel eeskätt maha kooruva värviga, kergelt viltu vajunud puitmajad ning konditsioneeritud busside asemel on kohalik transport organiseeritud paarkümmend aastat vanade ja robustsete Ameerika koolibussidega. Šoppamiseks ei ole Belize just õige koht, ent parima valikuga toidupoode peavad muide ka siin pool maakera hiinlased.

Hinnad on Belize’is teistest Kesk-Ameerika riikidest tõepoolest pisut krõbedamad, mis on kohalike üldist elustandardit arvestades esmapilgul paras müstika. Ilmselt on elukallidusele oma panuse andnud kruiisilaeva turistid, kelle enamuse moodustavad talve eest pagenud, vanaduspõlve nautivad pensionärid, ja Belize’i elama asunud välismaalased, eesotsas ameeriklastega. Neil ei ole kahju natukene rohkem maksta, kuna see on ikkagi oluliselt vähem kui kodus. Arusaadavalt tõmbab neid sinna inglisekeelne keskkond ja maailma suuruselt teine korallrahu hele-helesinise vee ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga.

Arvestades, et Belize’is elab vaid ca 330 tuhat inimest ja ainuüksi kruiisilaevadega saabub sinna aastas pea kaks korda sama palju turiste, siis tundub selle mõju hinnatasemele loogiline. Mis puutub Belize’i kui endisesse kolooniasse, siis ei ole inglased peale keele, cheddari juustu ja hindude kogukonna just palju maha jätnud. Britid võtsid väärt puidu ja jätsid ehitamata teed, mille olid lubanud ehitada. Nagu ikka. Guatemala ei ole Belize’i iseseisvust (1981. aastal) muide siiamaani lõpuni aktsepteerinud, väites, et Belize on osa nende territooriumist.

Belize’i eripära on sealsed inimesed

Belize’i suurim erinevus teistest Kesk-Ameerika riikidest peitub aga sealsetes inimestes, mis ühes Kariibimere ja lõõskava päikesega moodustab hoopis omamoodi, pisut uimase, muretu ja ükskõikse, ent häbematult nauditava õhkkonna. Kuigi enamus elanikkonnast on mestizod ehk Eurooplaste ja kohalike pärismaalaste järeltulijad, moodustavad suure osa ka kreoolid, kunagi Belize’i elama asunud Briti piraatide ja Aafrikast tulnud orjade järglased.

Kreooli kultuur ja nende mõistetamatu keel, ühes garifunadega (kes on Aafrika ja Kariibi indiaanlaste järeltulijad) lõunas tagas hoopis uutmoodi kultuurielamuse, mida defineerisid rastapatsid, trummirütmid ja kõige Jamaikapärase fännamine. Belize’i reklaamivad plakatid näitavad riiki küll ühe osana maiade kultuuripärandist, ent minu jaoks jäi see seal kõige muu kõrval tahaplaanile.

Inimesed on heatujulised, vahetud ja uudishimulikud ega jäta kasutamata võimalust sinuga mööda minnes vestlust arendada. Isegi, kui algselt on nende eesmärk sulle midagi pakkuda, siis jutu käigus näivad nad selle sageli unustavat, tundes su vastu siirast huvi ja soovides sind aidata. Polnud ka haruldane, et kusagil külas majast möödudes tõi pesu kuivama laotav mammi sind nähes kuuldavale ühe kelmika „jiihaaa“ lihtsalt sellepärast, et ilm oli ilus ja sa juhtusid talle naeratama. Kui belizelasega sõbraks saada, ei ürita ta sul nahka üle kõrvade tõmmata. Ja isegi, kui ta tunneb sind vaid mõned tunnid, võib ta sind kui vana semu oma suurde embusesse haarata.

Nii kui me Belize’i jõudsime, näis aeg kulgevat oma rada pidi ning kaasa tiritud tehnika tundus järgemööda streikivat, justkui vihjates, et nüüd on aeg lihtsalt kulgeda. Telefon ei võtnud levi üles, kuigi EMT oleks nagu pidanud seal funktsioneerima. Skype ei töötanud misiganes põhjusel ja ma ei olnud piisavalt motiveeritud, et uurida, kuidas piirangutest mööda minna. Wifi oli tavaliselt sama tujukas nagu sealne ilm, mis jõudis ainuüksi ühe päeva jooksul paaritunniste intervallidega kõike päikesest, vihmast, tuule ja tormini pakkuda. Sellegipoolest näis päike paistvat ka siis, kui see ei paistnud.

Võrratu Caye Caulker ja teised kohad

Noorem generatsioon piirdub Belize’i avastades suuremalt jaolt Caye Caulkeriga (hääldatakse ki: ko:ker), mis asub umbes 45 minutilise laevasõidu kaugusel riigi kunagisest pealinnast Belize City, kuhu esmajoones suundusime ka meie. Tagantjärele võib öelda, et pole ka ime, sest Caye Caulker on ilmselt kõige lahedam koht Belize’is. Selles rahulikus olemises, mis saare paaril tänaval aset leiab on oma seletamatu võlu, olgugi et ilusat randa sealt leida ei anna ja midagi erilist peale snorgeldamis- ja sukeldumisreiside või võrkkiiges raamatu lugemise seal ette võtta ei ole.

Otsides seda midagi veel, läksime tagasi Belize City’sse. Õhtul ringi jalutades tundus pisut kahtlane, et linn peaaegu inimtühi on. Hiljem saime teada, et kuritegevus olevat Belize City’s hiljuti kasvanud ja kohalike arvates on see ohtlik kant. Edasi sõitsime lõuna poole, järgmisesse unisesse linna nimega Dangriga ning sealt paadiga Tobacco Caye’le.

Erinevalt Caye Caulkerist asus Tobacco Caye sisuliselt korallrahu peal ja snorgeldama sai minna otse saarelt. Samas ei olnud sealne vee-elu ka paadiga kaugemale sõites (vähemalt minu jaoks) nii muljetavaldav. Saar ise on tilluke, aga põhjalikult öömajasid täis ehitatud ja kuigi see ei ole päris su ettekujutus ideaalsest paradiisisaarest, oli see siiski mõnus võrkkiiges pikutamiseks, pelikanide ja veeloomade jälgimiseks ning saare koka sünnipäeva tähistamiseks.

Sealt edasi tegime peatuse Hopkinsis, mis oleks saanud mu üheks lemmikkohaks Belize’is, kui sellel võrdlemisi ilusal rannaribal ei oleks olnud teatud verehimulisi putukaid. Sealt lõuna poole jääv Placencia oli täies ulatuses vallutatud puhkust veetvate vanema generatsiooni välismaalaste poolt. Me ei kohanud seal ühtegi nn seljakotireisijat. Kuigi rand oli ilmselt Belize’i ilusaim, siis ainuüksi sellepärast sinna minna vast ei tasu. Edasi sõitsime Punta Gordasse, kus tegime jalutuskäigu ümberkaudsetes külades. Seejärel sõitsime paadiga Puerto Barriose kaudu Livingstoni Guatemalas.

Sõltub, kuidas reisida

Kokkuvõttes ei ole Belize sugugi nii kallis reisimiseks. Sõltub muidugi, kuidas reisida. Belize’i dollar on väärt 2 USA dollarit ja viimane on käibel ka alternatiivse valuutana, olenevalt sellest, mis rahas mugavam maksta on (see ütleb mõndagi USA mõju kohta selles riigis). Öömaja maksab inimese kohta ca 12-15 USA dollarit ja bussitransport vaid paar dollarit ühe reisitud tunni kohta.

Kallimad on paadisõidud ja toit. Üks eine maksis keskelt läbi 5-15 dollarit, sõltuvalt toidueelistusest. Kohalik kanahautis ja hiina toit olid pisut odavamad, kuid kõige soodsam oli võõrastemajas ise kokata. Mis puudutab Belize’i toitu, siis minu lemmikuteks jäid kookosriis, kookosleib, grillitud kala, (taevalikud) sidrunikorvikesed ja burritod, mis (nii uskumatu, kui see ka ei ole) olid paremad kui Mehhikos.

—

Umbes nädal aega tagasi jõudsime Guatemalasse, kus plaanime veel paar nädalat olla. Vahepeal on meil küpsenud plaan minna Guatemalast maad mööda Panamasse ja selle lõunapoolsest tipust paadiga Kolumbiasse. Paar aastat tagasi ei saanud seda teha, nüüd väidetavalt saab. Igatahes loodame aprilli alguseks olla Kolumbias.

Vabariigi aastapäeval kohtasin ühes autokastis loksudes Kanada väliseestlast – teine eestlane sellel reisil! Esimesi eestlasi kohtasin muide Belize’is, kes kinkisid Thomasele eesti keele õppimiseks oma Kroonika ja Naistelehe 🙂 Tähtpäeva õhtul riietasin end sinimustvalgesse ja tõstsin klaasi meie kõigi terviseks. Reisides võib jõuda paljudesse põnevatesse kohtadesse, aga eks oma kodu on ikka kõige parem.