Traveller’s blog

Akude laadimine

Ho Chi Minh City on tõeline Aasia suurlinn kirjeldamatu palavuse, liikluskaose, rahvamasside, lakkamatu lärmi ja küllusliku toiduvalikuga. Tänavatel vallutavad endale teed tuhanded motoriseeritud kaherattalised, mille edasiliikumise näib tagavat nende juhtide nahaalsus ja stoiline rahu.

Kirurgimaskide taha varjunud liikuv mass esitab väljakutse kõigile, kes teed soovivad ületada. Taktika, mis mind eesmärgini viis, seisnes katkematu liikluvoo mõnesekundilise pausi ära kasutamises. Astud paar sammu, seisatad, lased liiklusel endast eest ja tagant mööda voolata, ootad uut võimalust ning jätkad nii kuni jõuad tee teisele pervele. Ei maksa loota, et keegi sind märgates pidurit vajutab, kui selleks just tungivat vajadust ei ole.

Olles just lõpetanud õhtuse jalutuskäigu pargis ja teinud mõned pildid tervisesportlastest, varitsesin õiget hetke tee ületamiseks, kui minu kõrval peatus mootorratas. Äkitselt oli mu üle õla rippuv kaamera pakiraamil istuva mehe käte vahel. Järgmisel hetkel olin mina temalt seda tagasi tirimas. Millegipärast olin väga üllatunud, kui ma avastasin, et see mul ka õnnestus. Mootorratas põgenes sündmuskohalt.

Ma olin kuulnud selle skeemi kohta suuremates Aasia linnades, aga kuni selle hetkeni olin juba harjunud mõtlema, et Aasia on turvaline, ja et kotitõmbajate ohvriks langemine on pigem erandlik nähtus. See minu jaoks õnneliku lõpuga vahejuhtum tõmbas mind aga maa peale tagasi. Ma olin sellest nii šokeeritud, et läksin parki tagasi ja vaatasin, kuidas kohalikud tangot harjutavad.

Nende seikluste kõrval oli Ho Chi Minh ikkagi nauditav. Sellel linnal on karakterit. Elu kees. Sõin kõik päevad pho bo’d ja degusteerisin erinevaid koogikesi ühest tee peale jäävast pagariärist. Ja lisaks kõigele muule nägin üle pika aja suitsuvine ja udu asemel taas päikest. Ma olin selle üle tollel hetkel nii tänulik, et mind ei häirinud see, et ma tänavale astudes mõne hetkega sama higine olin, nagu oleksin just 10 km jooksnud.

Muuhulgas käisin Vietnami sõja muuseumis. Sõjakoldes tehtud fotod olid õõvastavad, aga eriti kurvastavalt mõjusid fotod USA herbitsiidisõja tagajärjel kannatavatest puuetega inimestest, keda on Vietnamis sadu tuhandeid. 3 miljonist vietnamlasest, kes sõjas surid, olid 2 miljonit tsiviilelanikud.

Ho Chi Minhist sõitsin rannikule, kohta nimega Mui Ne. Mui Nes on päike, rand, meri, palju tuult ja kõige selle tõttu ka päevitunud ja elu nautivad lohesurfarid. Kuigi esmapilgul tundus Mui Ne kallis ja liiga välja arendatud koht, siis iga hetkega hakkas mulle seal üha rohkem meeldima. Hooaeg oli lõppemas ja seal oli hästi rahulik ning koos päikesega pakkus Mui Ne mulle suurepärast võimalust hinge tõmmata.

Mui Ne lähedal asuvad valged liivadüünid, mis on eriti ilusad varahommikul. Hea tahtmise juures võib ette kujutada nagu oleks tegemist kõrbega. Ümberkaudses piirkonnas on ilus savine maastik ja põnev kaluriküla. Üle kahe kuu kohtasin reisil olles ka esimesi eestlasi, kellega oli tore koos aega veeta.

Järgmine sihtkoht oli Hoi An, mis pälvis tiitli „minu uus lemmiklinn Aasias”. Hoi Anis on kõike parajal määral – turiste ja kohalikku eluolu, kultuuri ja meelelahutust, tõelisi toiduelamusi, silmailu, randa ja lisaks kõigele muule ka sadu kinga- ja rätsepatöökodasid, mis õmblevad päevaga terve garderoobi valmis.

Hoi Ani lähedal asuvad ka Chami impeeriumi aegadest pärineva My Soni templi varemed. Tegemist on hindu pühamutega 4.-14. sajandist. Paraku on sõja tõttu neist alles jäänud väga vähe. Sellegipoolest oli huvitav varemetes jalutada, kuulatada džungli hääli ja kujutada ette, mismoodi seal kunagi jumal Shivat kummardati.

Olin Hoi Anis kolm päeva, aga oleksin vabalt terve nädala seal võinud veeta, ilma et mul igav oleks hakanud. Istusin restoranis, lugesin raamatut, rüüpasin kohalikku valget veini ja maitsesin Hoi Anile iseloomulikke hõrgutisi, mis panid mind mõtlema, et Vietnami köök on ehk isegi parem kui Tai oma.

Ja võibolla oli see nende kirjude tekstiilist laternate tõttu, mis kõikjal linna kaunistasid, aga ühtlasi tundus see linnake mulle ka üks romantilisemaid Kagu-Aasias. Akud said laetud, nüüd olen valmis Põhja-Vietnamiks.

Same same… but different

Mõned päevad tagasi jõudsin Vietnami. Lendasin Laose pealinnast Vientiane’ist Ho Chi Minh City’sse (Saigoni), selle asemel, et võtta ette 24 tunnine bussisõit Hanoisse. Plaanid muutuvad, eriti, kui reisides haigeks jääd.

Ho Chi Minhis sai mu esimeseks ülesandeks haigla üles otsida ja vajalikud rohud saada. „Vietnami parim haigla“ ei sisendanud mulle küll erilist kindlustunnet. Ütleme nii, et millegi väga tõsisega siia küll ei tahaks sattuda. 3 tundi hiljem pandi diagnoos ja määrati 7 päevaks antibiootikumiravi. Jepiii…

Paari sõnaga Laosest, enne kui asjad ununema hakkavad. Laos oli kokkuvõttes nagu Aasia inimesed ikka armastavad öelda – „same same but different“. Ühest küljest oli palju sarnasusi teiste Kagu-Aasia riikidega, kuid teisest küljest oli Laosel mingi täiesti oma nõks juures.

Laoses kulgeb elu omas tempos. Kiiret ei ole kuhugi, aega on. Reisimine on vaevaline, kuna teed on valdavalt kehvad ja käänulised ning bussid teevad vahepeatusi, et kiire hooldusremont läbida. Teinekord ei aita see ka ja niigi juba pilgeni täis koorem koos reisijatega pressitakse jõuga järgmise mööduva bussi peale.

Olin Laose kohta enne kohale jõudmist vastakaid arvamusi kuulnud. Kohtasin inimesi, kes ütlesid, et nad ei jõudnud ära oodata, mil nad minema saavad ja teised jälle imestasid, kuidas saab Laos kellelegi mitte meeldida. Mulle tundub, et nii erinevad emotsioonid on tingitud sellest, kuhu kanti sa Laoses reisid.

Selle põhjal, mida mina kahe nädala jooksul nägin, võin öelda, et Laose põhjapoolsed alad on täiesti omaette maailm turisti põhitrajektoorile jäävatest Luang Prabangist, Vang Viengist ja Vientiane’ist. Kui nendes kolmes suuremas linnas on kõik falangi-mugavused ja elu kordades kallim, siis põhja satuvad vaid üksikud turistid, pangaautomaate on loetud arv, internet on kohati sama aeglane kui Myanmaris ja elektrit jagub mõnel pool vaid õhtuks.

Kõige enam meeldis mulle põhjas Muang Ngoi Neua, kuhu siirdusin pärast Nong Khiaw’d. Armas väike küla Nam Ou jõe kaldal, aja mahavõtmise ja hingetõmbamise koht. Ümberkaudses piirkonnas on imeilus loodus, kaljud ja koopad, riisipõllud ja lopsakas džungel ning külad, kuhu saab iseseisvalt matkata ja soovi korral ka ööbima jääda. Mina matkasin oma sealsete reisikaaslastega mitu päeva ringi. 6 tunnine paadireis sealt Luang Prabangi oli ka tõepoolest nii maaliline nagu Lonely Planet lubas.

Pärast natukene lihtsamaid tingimusi on meeldiv jõuda prantslaslikult stiilsesse Luang Prabangi, nautida head toitu, külastada templeid ja imetleda hmongide käsitööoskusi õhtusel turul. Filigraanse mustriga tikandid, hõbeehted ja siidisallid… Ma ei suutnud vastu panna ja lahkusin linnast mõnevõrra raskema kotiga. Kui ma Vietnami viisat ei oleks pidanud ajama, oleksin kolme päeva asemel kaheks päevaks jäänud, sellest oleks vahelduse saamiseks täiesti piisanud.

Vang Vieng oli üllatavalt rahulik. Ma kartsin midagi Bangkoki Khao San Rd-likku, aga tegelikult kulges ka siin kõik sama uimaselt nagu igal pool mujal Laoses, kuigi noorte ja lõbujanuliste reisijate ülekaal oli märgatav. Et ma tubingust haigestumise tõttu loobuma pidin, jäid paraku kurikuulsad vee peal hulpivad baarid ja jommis inimesed nägemata. Võibolla oli see ka parem, kuigi kõik räägivad, et see on väga lõbus. Istusin niisama jõe kaldal ja jalutasin ümberkaudsetel põldudel, mida palistasid suured lubjakivist kaljumürakad.

Isegi pealinnas Vientiane’is ei olnud kellelgi kuhugi kiiret. Erinevalt teistest Aasia riikidest ei ole Laoses lämbeid, reostatud õhuga, ülerahvastatud suurlinnu, kus elu keeb. Nagu nt Ho Chi Minh, mis heas mõttes lausa säriseb. Ma ei ole kusagil maailmas tänavatel nii palju mootorrattaid korraga sõitmas näinud – neid ei ole sadu, vaid tuhandeid!

Kui Laosesse minna, siis parem kohe, sest aastate pärast ei ole kindlasti tegemist huvitavama riigiga kui praegu. Paraku kaob arenguga ka suur osa autentsusest. Ja võibolla ei ole Laose suhtes õiglane sinna nii lühikeseks ajaks minna, sest nende kõige erilisemate kohtadeni jõudmine võtab aega. Praegu tundub Laos olevat rohkem läbisõiduriik teel Taisse, Kambodžasse või Vietnami ja paljudes linnades kohtab reklaamloosungeid “stay another day”.

Mõned märksõnad Laosest

Toit:

Mulle väga meeldis sticky rice, mida tehakse punutud korvides ja hoitakse Laosele iseloomulikes kaanega topsides. Päeva pani käima Laose kohvi (ehk kohvi kondenspiimaga), mis oli parim Udomxai bussijaama putkas. Tõelist kiusatust pakuvad värsked ja krõbedad baguette’id, midagi Prantsuse aegadest. Mida lähemal suurematele linnadele, seda paremaks baguette’id lähevad. Luang Prabangis oli kohvikukeste kõrval ka hea ööturg.

Raha:

Põhjas kulus mul sama palju raha nagu Myanmaris ehk ca 20 dollarit päevas. Suuremates linnades läks oluliselt rohkem. Rahaühik on kip (1 dollar = ca 8300 kip) ja põhiliselt käib arveldamine kippides, aga saab maksta ka dollarites ja Tai bahtides.

Loodus:

Laose loodus on palju rohelisem, lopsakam ja mitmekesisem, kui mujal ümberkaudsetes riikides kuival perioodil. Ja eriti rõõmustav on, et Laos on puhas. Jõed ja metsaalused ei ole prahti täis. Ainus asi, mida ehk arvestada tasub on see, et praegusel aastaajal on kogu põhjapoolne ala, sh Luang Prabang suitsuvine sees, nii et päikest ei ole näha. See on tingitud sellest, et mägihõimud põletavad metsi ja põlde, et vihmahooajal need üles harida. Kogu looduse ilu ei pääse selle udu sees nii hästi esile, rääkimata kehvast õhust, mida hingata tuleb.

Inimesed:

Inimesed on üks põhjus, miks Laos on teistsugune. Nad on sõbralikud, kuigi võibolla ehk natukene reserveeritumad, kui Kambodžas või Myanmaris, aga lõbujanulisemad. Nad armastavad nalja teha ja naerda ning naudivad meelelahutust. Eks nad mõnikord ikka proovivad nahka üle kõrvade tõmmata, aga teinekord ajavad nad oma nahaalsusega ennast ka naerma ja pärast mõningast tingimist läheb ka hind kordades väiksemaks.

Tähelepanu:

Nagu Kambodža, nii on ka Laos süütu kõrvalseisjana kannatanud Vietnami sõja tagajärjel. USA pommitas 9 aastat Laost ettekäändel vietkonge tabada. Selle tulemusel on riigi idapoolsed alad täis lõhkemata pomme ja käidud rajast ei soovitata eriti kõrvale kalduda. Nägin ka ise demineerijaid põldudele minemas…

Laose sarm hakkab mõjuma pikapeale, nagu ka kõik muu selles riigis. Minule Laos meeldis. Samas ei suutnud see riik mind ka eriti raputada. Millegipärast ootasin midagi ehedamat, teravamat ja hoopis teistsugusemat Taist. Aga oli ikkagi, noh… sama, kuigi erinev.

Miks inimesed reisivad?

Ma olen viimasel ajal mõelnud, miks inimesed reisivad. Miks nad haaravad seljakoti ja lähevad. Nad ei tea enamasti, mis kohtadesse nad satuvad või kust nad süüa või öömaja leiavad. Nad rebivad end lahti kõikidest mugavustest, mida kodune elu neile pakub ja sageli ka armsatest inimestest, trotsivad teadmatust ja lihtsalt lähevad.

Ja neid, kes nii lähevad, ei ole vähe. Suurem osa inimestest, kellega ma kahe kuu jooksul kohtunud olen, on kas aastasel, paariaastasel või tähtajatul reisil. „Until the money runs out,“ on neil tavaks öelda. On ka neid, kes vahepeal paaris kohas töötavad või vabatahtlikuna toidu ja toa eest abi pakuvad ja siis edasi reisivad. Ja on neid, kes juba 10 aastat teel olnud, tudengeid, kes ei tea, mida nad elult ootavad, lastega reisivaid hipiperekondi ja 70 aastaseid vanahärrasid, kes on otsustanud maailmale tiiru peale teha.

Sageli on need inimesed, keda on koondatud või kes omal soovil senisest töökohast lahkunud, et viia ellu midagi, millest nad seni vaid unistanud on – teha tasa kõik need aastad, mil nad mingil põhjusel puhkust välja ei võtnud ja millegi nimel ületunde tegid. Mõnikord on nad kogu oma maise vara ainuüksi selle elamuse nimel maha müünud, nii et naastes tuleks alustada otsast peale.

Ometi on teadmatus tuleviku osas ja risk ebaõnnestuda nende jaoks seda väärt. Paljud nende sõbrad ja tuttavad ei saa neist lõpuni aru. Nende hinnangul on taoline pikemat aega reisimine midagi irratsionaalset, kui mitte midagi vastutustundetut. Milleks on vaja minna ära mitmeks kuuks, kui võib ka minna kaheks nädalaks? Milleks on vaja näha kümmet riiki ühe aasta jooksul, kui need võib läbi käia ka kümne aasta jooksul?

Kindlasti ei mõista ka kohalik külamees, kelle kogu „töö“ keerleb selle ümber, et ellu jääda, miks inimesed reisivad. Ilmselt võtavad nad seda kui veidrat fakti, et inimesed läänest käivad neil mingil põhjusel külas ja nende pealt on võimalik raha teenida. Kohalik elanik reisib üldiselt ainult selleks, et arsti juurde minna, pere toita või sugulasi väisata, mitte selleks, et teisi kohti vaadata.

Ometi inimesed reisivad ja need, kes on kord juba „läinud“ saavad üksteisest väga hästi aru. Piisab sellest, kui näed kedagi seljakotiga mööda tänavat kõndimas, kui mõne hetke pärast võivad teist saada head tuttavad, kes päevi või nädalaid koos reisivad. Backpackerite vahel on väga selge ja tugev ühtekuuluvustunne.

Särasilmil räägivad nad üksteisele kohtadest, kuhu nad sattunud on, kogemustest ja läbielamistest, seiklustest ja paljudest väikestest imedest. Sest iga päev on erinev, uus ja ootamatu. Ja mida rohkem nad näevad ja kuulevad, seda rohkematesse paikadesse tahaksid nad jõuda ja seda rohkem kogeda. Selles mõttes on reisimine nagu haigus, üks äärmiselt nakkav haigus. Ja sellest võib aru saada ainult see, kes on ka ise „läinud“. Sa ei märkagi, kui hakkad koguma riike, kus sa käinud oled, nagu trofeesid riiulile ja õhkad koos teistega, et maailm on imeline.

Ma arvan, et üks põhjus, miks inimesed niimoodi reisivad on vabaduse tunne, mida võib kogeda rutiini puudumisest, endale aja võtmisest, edasi liikumisest ja minna laskmisest. Reisimine tekitab tunde justkui elaksid palju intensiivsemalt ja võtaksid aktiivsema rolli oma elu suunamisel, sest reisides tuleb iga päev teha valikuid. Olgu see kasvõi valik, kas ma jään või lähen edasi. Ja kõige selle juures märkad sa väikeseid asju, lood nende vahel seoseid ja, mis peamine, oskad neid hinnata.

Väikesed imed ümbritsevad meid ka kodus, aga kodus oled harjunud käima käidud rada. Kodus oled sa teine inimene. Mitmed inimesed on öelnud, et reisides on nad rohkem „mina ise“. Nad on kannatlikumad, lepivad vähemaga, eelistavad odavamat võimalikku öömaja, tunnevad rõõmu tühistest asjadest ja muretsevad ainult selle üle, mis neile eluliselt vajalik on nagu toit, tervis või koht, kus öö veeta.

Samas tundub mulle, et teine põhjus, miks inimesed reisivad, on põgenemine. Pea kõik need reisijad on ühel või teisel moel millegi eest põgenemas. Olgu see kasvõi igav ja kiretu argipäev, untsuläinud suhted või rahulolematus oma senise elustiiliga. Paljud on öelnud, et nad ei tahaks jätkata sealt, kus nad pooleli jätsid ja sellepärast kujutavad nad end ette hoopis teises riigis elamas. Mida pikemalt reisida, seda raskem on tagasi minna. Sa oled liiga teistsugune inimene võrreldes sellega, kes sa enne olid.

Hea asi reisimise juures on see, et maailm muutub ajapikku üha väiksemaks ja võimalusi tundub üha rohkem juurde tekkivat. Reisimine on sisemiselt avardav. Sa võid elada ja töötada kus iganes ja teha mida iganes.

Põhiküsimus seisneb ehk selles, kuidas kanda reisides läbielatu ja need äratundmised edukalt oma igapäevaellu kodus, et mitte jäädagi põgenema. Ma loodan, et leian sellele vastuse enne, kui tagasi tulen.

Arbuusid ja lao-lao

Otsustasin veel mõned päevad enne Laose piiri ületamist Põhja-Tais veeta. Siirdusin linna nimega Tha Ton, kus ei olnud suurt midagi peale hakata. Järgmisel päeval viis tibukollane pick-up mind Mae Salongi Myanmari piiri lähedal.

Mae Salongist võtsin võrri, et omapäi mööda külasid ringi sõita ning kokkuvõttes kujunes see minu jaoks üheks lahedamaks kogemuseks Tais. Põristasin mööda kurvilist kruusateed, üle mägede ja orgude, läbi metsa ja teepuupõldude. Nii hea oli lihtsalt sõita. Suunurgad olid terveks päevaks ülespoole kleebitud. Tai põhjapoolsetel piirkondadel on palju rohkem pakkuda, kui oleksin arvanud.

Piiriületus Chiang Khongist Huay Xaisse Laoses läks ladusalt. 30 dollarit ja viisa kuuks ajaks kätte. Edasi sõitsin Luang Nam Thasse ja sealt mikrobussiga peaaegu Hiina piiril asuvasse unisesse väikelinna nimega Muang Sing, mille ümberkaudsetel aladel on suur kontsentratsioon erinevaid hõime ja lihtsalt ilus loodus. Ühtlasi pidavat Muang Sing olema parim koht keskkonnasõbralikuks matkamiseks Laoses.

Väntasin rattaga ringi ja sattusin hmongi hõimukülla. Inimesed olid koondunud ühe suurema hüti ümber ja kutsusid mind lahkelt sisse. Keset hämarat tuba oli mees tohutu bambusest pasunaga (mis meenutas ülesehituselt orelit) ja teine mees suure trummiga. Inimesed istusid, jutustasid ja naersid, lapsed jooksid ringi valgete peapaeltega ja laest rippus alla hunnik isesuuruseid paberist ornamente. Ainult ühes nurgas laulis üks naine kurvalt oma laulu ja alles siis taipasin, et viibin matusel.

Hetkel on Laoses arbuusihooaeg ja põllud on silmapiirini rohelisi nööpe täis. Külades tuuakse esimese asjana lauale arbuus (teise asjana kohalik viski ehk lao-lao). Arbuusid laaditakse tee äärde hunnikutesse ja siis ilmuvad kohale suured Hiina veoautod, mis arbuusid oma turule veavad. Vihmahooajal saavad arbuusipõldudest riisipõllud. Arbuusidega konkureerivad oma 4-5 meetri kõrgused suhkruroopõllud ja kummipuud, mis pidavat olema ka Laose olulisemad ekspordiartiklid.

Iga küla Muang Singis on millelegi spetsialiseerunud. Üks kudumisele, teine tikkimisele, kolmas riisinuudlite tegemisele, neljas viskile. Käisin paaris „viskivabrikus“, mis kujutasid endast umbes 3 m2 suurust kuuri, kuhu oli paigutatud potid kääritatud riisi ja maisiga ning tulease pottidega, millest kuum lao-lao pudelisse tilkus. Näib, et lao-laol on oluline koht kohalike elus ja paarist kõmakast ning heast meelelahutusest ei ütle üksi endast lugupidav Lao mees ära. Ainuüksi Muang Singis, mis pealtnäha 21-ks välja suri, oli mitu „ööklubi“ ja karaokebaar.

See piirkond on kahtlemata ilus. Loodus on Laoses silmnähtavalt lopsakam ja rohelisem kui naaberriikide mägedes. Teisest küljest ei ole praegu parim aeg seda kõike nautida, kuna külaelanikud valmistuvad vihmaperioodiks põletades põllumaad ja kogu põhjapoolne piirkond nii Tais kui ka Laoses on mattunud suitsuvine sisse. Kui ei näeks põletatud metsi, märkaks tuhahelbeid õhus lendlemas ega tunneks kerget suitsu, võiks arvata, et siin on pidev udu. Päike tõuseb ja loojub iga päev oranži ringina hallis taevas ning siis asendab teda samavärvi kuu ilma ühegi täheta. Mitte just eriti keskkonnasõbralik…

Praeguseks olen jõudnud mõnevõrra ida poole, ühe kõrge sillaga linnakesse nimega Nong Khiaw. Kogu see kant on õnnistatud kõrgete lubjakivikaljudega ja koos maalilise Nam Ou jõega on nad minus tekitanud vastupandamatu soovi veel paariks päevaks siiakanti jääda. Plaan on paadiga tunnikese võrra edasi sõita, peatuda mõneks ajaks Muang Ngoi Neuas ning võtta seejärel ette jõeretk Luang Prabangi.

Pai nagu pai

Bangkok oli sama lämbe, saastunud ja ebasõbralik, nagu ma mäletasin. Olen sellele linnale korduvalt võimaluse andnud, aga siiani ei ole Bangkok veel mu poolehoidu võita suutnud. Turistihordid, kes millegipärast kõik Khao San Rd-ilt ostetud riietes ringi käivad. Silmnähtavalt stressis taksojuhid. Mahlamüüja, kes ei naerata sulle jooki üle andes. Võõrastemaja töötajad, kes juba trepile astudes sind tülpinud „no room“-iga eemale peletavad ja võtme eest tagatisraha küsivad. Ja kogu see läbu ja dekadents, mis õhtul nagu iseenesestmõistetavalt tänavatele imbub. Milline absurdne kontrast Myanmarile!

Paar päeva enne mu kohale jõudmist oli Tai oma viisanõuded tagasi muutnud ja lennujaamas tuli ainuüksi 2 nädala viisa eest taas 1000 bahti (ca 30 dollarit) letti laduda. Võtsin paar päeva korralike matkasaabaste leidmiseks, kaamera hoolduseks ja niisama olesklemiseks. Naistepäev möödus tšehhide seltskonnas, kes mind kimbu kärtsroosade nelkidega meeles pidasid.

Edasi sõitsin Sukhothaisse, Tai esimene pealinn ja „kuldajastu“ sümbol 13.-14. sajandist, mis asub umbes 450 km Bangkokist põhja poole. Kuigi märkimisväärselt tagasihoidlikum kui Angkor või Bagan, oli siiski huvitav jalgrattaga mööda watte sõita, et suurte buddha kujudega tõtt vaadata. Veider, kui erinev on budistlik arhitektuur eri riikides; juba buddha näod on hoopis isesugused. Mulle piisas 4 tunnist ja õhtuks jõudsin Chiang Maisse, ainult selleks, et järgmisel hommikul Paisse edasi põgeneda.

Pai tervitas mind nagu kauaoodatud sõpra. Unine Mae Nam Pai jõgi, bambushütid keset rohelisi aedasid, lillepõõsaid ja linnulaulu selle kallastel laiumas ning veelgi unisemad hipid ja backpackerid selles muretus kohas päevi ja nädalaid mööda veeretamas.

Linnake oma paari peatänavaga pakub lugematul hulgal kohti, kus süüa ja meelt lahutada. Soovid istuda suure lõkke ümber ja teistega juttu rääkida, kuulata elavat muusikat, kiikuda kusagil kohvikus ja midagi orgaanilist juua või siis end paaripäevasel matkal proovile panna? Mida iganes, kõik on lihtsalt ja mugavalt kättesaadav ning esteetiline nauding farangidele garanteeritud. Pai on sama nagu see, millele nimi eesti keeles viitab.

Mina tulin Paisse matkama. Kahjuks ei leidnud giidi, kes mind iseseisvalt küladesse oleks viinud, nii et pidin leppima kahepäevase organiseeritud matkaga. Kuigi mäed on sellel aastaajal külade slash and burn põlluharimise tõttu suitsuvine sees, oli maastik iseenesest väga kena. Matkasime 5-liikmelise grupina eestlasele ilmselt hetkel kujutletamatus kuumuses mööda kitsaid metsaradu, läbi bambusvõsade ja üle põldude, ujusime koses, käisime mingis koopas ning möödusime kareni ja lahu hõimuküladest.

Paisse tagasi jõudes premeerisin end ühe korraliku Tai massaažiga. Panin silmad kinni ja proovisin mitte karjuda.

Myanmari fotod

Myanmar/ Birma on üks põnevamaid riike, kus ma reisinud olen. Kontrast teiste Aasia riikidega on märkimisväärne. Mehed jalgade ümber mässitud pikkades rätikutes beetlipähklit närimas, naised omanäoliste thanakhapuu pulbri maalingutega, robustsed bussid, taksod, mille põhi on nii kulunud, et võid jalgade all teed märgata, koloniaalstiilis majad, kuldsed stuupad eesotsas võimsa Shwedagon Payaga, mungad oma punastes rüüdes… selline on Myanmar fotodel. Lihtne, ehe, soe ja sõbralik, ränk ja hingepaitav.

Kas Myanmari tasub reisida?

Kui ma Myanmari teele asusin ei teadnud ma väga palju sellest, kui lihtne või keeruline selles riigis reisida on. Kuulsin erinevaid hinnanguid ega teadnud, mida oodata. Järgneb lühikokkuvõte kuuldust-nähtust. Ehk on see abiks, kui keegi Myanmari oma reisisihtkohaks peaks valima. Loomulikult soovitan soojalt oma silmaga ära näha.

Giidiga või omapäi?

Mitmed inimesed soovitasid mul eelnevalt mõni kohalik giid leida, kes minuga käe kõrval läbi riigi reisiks. Ausalt öeldes ei viitsinud selle peale väga mõelda ja kui kohale jõudsin, veendusin, et selleks puudub ka igasugune vajadus.

Tõsi, Myanmaris on rohkem üle keskea “paketituriste” kui seljakotireisijaid, aga kui just riigi raskemini ligipääsetavatesse äärealadesse ei lähe, saab iga natukenegi reisinud inimene vast hakkama. Võõrastemaju on piisavalt ja üldjuhul aitavad nad meelsasti ka pileteid organiseerida. Giid on küll kahtlemata abiks matkamisel või küladesse reisimisel.

Raha

Ametlikuks rahaks on kyat (hääldatakse “tšat”) ja 1 dollar = ca 1000 kyati. Hotellitoa või giiditeenuse eest arveldatakse aga nt dollarites, nii et reisides peaksid mõlemad valuutad käepärast olema.

Parima kursi saab 100 dollariliste eest Yangonis. Ära vaheta raha lennujaamas, sest tulud lähevad otse valitsuse taskusse. Maksa takso eest linna dollarites ja vaheta raha turul või tänaval. Mõned reisijad rääkisid, et neid tõmmati tänaval ninapidi ja see ei ole tõesti kuigi raske, kui pead 100 000 kokku lugema 🙂 Ei tasu enne raha üle anda, kui oled paki tuhandelisi üle lugenud.

Muide, dollarid peavad olema uued, sirged ja puhtad. Kui nad seda ei ole, siis tee või tina, aga mitte keegi ei ole nõus su raha vahetama. Ja see oleks päris suur probleem, sest ATM ju ei ole. Mina kortsutasin oma uued dollarilised küll ära, aga leidsin, et ei ole sugugi võimatu neid vee ja kerge pressimisega jälle sirgeks siluda.

Võrreldes oma väljaminekuid nt Tais ja Malaisias, võib öelda, et Myanmaris kulus mul päevas keskmiselt kolmandiku võrra väiksem summa ehk natukene üle 20 dollari. Öömaja oli 4-10 dollarit, transport sõltuvalt distantsist 1000 kuni 15 000 kyati ja toidukord 500-3000 kyati.

Toit

Kahjuks ei ole toit säärane nauding nagu Tais või Malaisias ja, mis peamine, siin tasub olla tõesti ettevaatlik jää ja veega, mida kohalikud ilma igasuguse probleemita rüüpavad. Turisti kõht on selles osas kapriissem ja tõenäoliselt vaevab mingit sorti salapärane kõhu juhtum suuremat osa Myanmari reisijaid.

Minu suureks lemmikuks kujunes Myanmari tee (birma keeles “la pei”, rõhk “i’l) ehk tee kondenspiimaga. See meenutab natukene India chaid, ainult ilma vürtsideta. Roheline tee ehk kohalike keeli Hiina tee on termosega igal pool tasuta laual ja seda võib juua nii palju, kui süda lustib. Ühtlasi oskavad nad teha väga head laimi-ingveri mahla ja tänavatel pressitakse kõikjal suhkruroost magusat kosutavat vedelikku.

Parim toit, mida sõin oli nuudlisupp Yangoni tänavatel. Samuti nautisin siin-seal riigis head Hiina ja India toitu. Birmalased ise söövad aga peamiselt riisi erinevate rasvaste juurviljasoustidega. Huvitav leid mägedes oli “märg tee” ehk roheline tee, mis segatakse pähklite ja maitseainetega kokku ja maitseb täitsa hästi.

Hommikusöögiks tehakse mitmel pool suuri kurepesakesi meenutavaid pontsikuid ja tänaval pakutakse India samosa laadseid asju. Üldse meeldib birmalastele asju palju friteerida, mis pärast mõnda päeva tõenäoliselt vastu hakkab. Võõrastemajades on hommikusöök (pannkook, sai moosiga või omlett) tavaliselt hinna sees.

Kommunikatsioon

Keel oli üks keerulisemaid asju, kuigi õppisin oma 10 väljendit ikka selgeks. Inglise keelt kohalikud väga ei mõista ja ei tea, kas olen rooste läinud, aga ka kehakeel ei aidanud kohati sihile. Birma keeles on asjade inglisekeelne kirjapilt ja hääldus kapitaalselt erinevad ja ka siis, kui oled end õige häälduse osas eelnevalt kurssi viinud, ei saa keegi suure tõenäosega aru, mida sa ütled.

Eriti valmistas see probleeme transpordi osas. Niisiis kasutasin taktikat, et palusin mõnel kohalikul, kes inglise keelt rohkem valdas, mulle bussijaama, kohanimed, “palun kiiresti!” jms birma keeles paberile kirjutada ja näitasin seda siis juhile. See oli päris tõhus.

Muu kommunikatsiooniga on samuti nigel lugu. Mobiililevi ei ole ja paraku ei saanud sellepärast ka ühtegi Myanmaris oleku ajal saadetud sõnumit kätte. Küll aga leidub igal tänavanurgal varjualusega kirjutuslaud, mille peale on sätitud 2-3 lauatelefoni. See on siis telefoniputka. Helistad ja siis maksad laua taga igavlevale tütarlapsele.

Olin kuulnud, et turiste ei lasta riiki telefoni, suuremat sorti kaamera või laptopiga. See ei ole tõsi. Keegi ei tundnud mu asjade vastu huvi ega keelanud mul ka pildistada, kuigi valitsusasutusi ja mundris mehi ei tohiks jäädvustada. Internetti leidus ja pea igal pool osati ka kuidagi gmail tööle saada, aga üldjuhul oli see nii aeglane, et tasub kannatust varuda.

Transport

Pikemad otsad reisisin busside või pick-upiga, mis on selline tagant ja külgedelt avatud suuremat sorti “tordikarp”. Bussid on mõned mugavamad ja teised vähem mugavad, aga ajavad asja ära. Üldjuhul on kõik päeval lämbed ja öösel jääkülmad ja teed on mõnel pool päris kehvad.

Rongi-, laeva- ja osalt ka lennuliiklus on valitsuse organiseeritud, nii et kui ei soovi huntat toetada, tasub bussi eelistada. Samas ei ole seda alati võimalik vältida, sest igale poole bussiga ei saa. Need, kes rongi kasutasid, ütlesid üldjuhul, et see oli väga ebamugav. Alates sellest, et rong on aeglasem ja lõpetades lugudega hiirtest jm loomadest vagunis.

Aeg

Kohati oleksin oodanud, et Myanmar on isegi rohkem ajast maas, kui ta seda on. Suuremates linnades olid asfalteeritud tänavad, inglise ajast säilinud kõrgemad majad ning poodides leidus ka Hiina ja Tai importkaupa. Elu väljaspool Bagani ja Inle järve on muidugi hoopis teine tera, kuigi moodsaid mõjutusi leidub ka seal.

Selles mõttes on hea minna pigem nüüd kui hiljem, mõne aasta pärast. Kui Myanmarist saaks kunagi demokraatlik riik, siis võib ta inimeste heaolu kasvamise ja arenguga ilmselt paratamatult kaotada ka osa sellest, mille poolest ta praegu nii ehe ja eriline on.

Kuigi turiste on kokkuvõttes väga vähe, eriti märtsis (suurem osa turiste külastavad riiki detsembrist veebruarini), on mõnel pool näha juba seda, kuidas turistid kohta rikkuma on hakanud. Kui mujal tuntakse sinu vastu siirast huvi, siis Baganis on juba levinud mõtteviis, et turist on “kõndiv rahakott”.

Turvalisus

Kuigi riigis on võimul hunta ja elanikel ei ole vabadust mingeid asju öelda või teha, siis kummalisel kombel on Myanmar turisti jaoks väga turvaline riik. Olen kuulnud, et kui kohalik elanik midagi turistile teeks, tuleks talle sellest väga palju pahandust, kuna võim soovib riigist võimalikult head muljet jääta. Olgu öeldud, et seljakotireisijad huntale nii väga ei meeldi, kuna nad ei too endaga nii palju raha kaasa.

Birmalased on nii uskumatult lahked ja abivalmid, et on raske ette kujutada, et keegi sulle üldse midagi halba teha võiks soovida. Kui siis ainult piirkondades, kus hunta ei ole saanud etnilisi vähemusi oma kontrolli alla ja kuhu turist ilma eriloata minna ei saa.

Birmalased on läbi ja lõhki budistid, rahumeelsed ja pigem tagasihoidlikud. Suurem osa ajast vaatavad nad suu ammuli, kui neist möödud ja kasutavad võimalust sind peast jalatallani läbi uurida, kuna valgeid, eriti blonde, kohtab ju harva.

Seejärel taipavad nad järele hüüda vana hea “hällõu” ja “väärjukammfrom” ning oma armsal moel lause lõppu lisada “sister”. Maapiirkondades jooksid lapsed mul järel, ulatasid väikese õie ja pöördusid siis kilgatas oma kambajõmmide juurde tagasi. See iseloomustab omamoodi kogu sealset rahvast tegelikult.

Viimasel päeval Yangonis jalutasin mööda tänavaid. Mulle meeldis see linn millegipärast väga. Birma naised ja lapsed näod pulbrikrohvi all, hindud ja moslemid, mehed valgeks muundunud beetliputkade eest, särisevad pannid, turud, kogu see melu… Myanmarist jäi palju häid mälestusi. Olen kolmandat päeva Bangkokis ja siinne elu tundub lausa hullumeelselt kaootiline selle kõrval, mis vaid umbes tunni aja lennureisi kaugusel.

Lihtsad asjad

Mandalayst asusin inimesi ja pampe täis lahtise pick-upiga põhja poole teele. Pärast 3 tundi puupingil külg külje kõrval loksumist ja üht purunenud kummi jõudsime linna nimega Pyin U Lwin, kus liikusid ringi mundris kadetid, naised maasikakorvidega ja sajanditetagusest ajast pärinevad kirjuks võõbatud tõllad.

Edasi kauplesin end väiksemat sorti veoauto peale. Põristasime jõuetult mööda üles-alla looklevaid mägiteid ning möödusime ligi 100 meetri kõrgusest kaht mäge ühendavast Gokteiki raudteesillast. Õhtuks jõudsin Kyaukmesse, et seal piirkonnas ümberkaudsetesse mägiküladesse minna.

Järgmisel hommikul sõitsin giid Sai Sein Tuni mootorrattal Palaungi ja Shani küladesse. Tunnike kimamist liivast tolmavatel teedel ja natuke matkamist läbi metsa ning olimegi Loi Sari ja Long Lani külades, kus ma veetsin terve päeva külaelanikega suheldes, pildistades ja teed juues. Inimesed on ääretult sõbralikud. Iga natukese aja tagant kutsus keegi külla, võttis koldelt massiivse plekist teekannu ning pakkus rohelist teed ja suhkruroo maiust.

Mäe külgedele on ehitatud lugematu arv bambusmajasid. Mõned elamised on tiigipuust ja mõned katused kaetud plekiga. Elektrit jagub ainult paari majja ja vett tuleb tuua ühest suurest kaevust. Majades on 1-2 praktiliselt tühja bambusmattidega kaetud tuba, kus kogu perekond vanavanematest pisipõnnideni üheskoos resideeruvad. Keset tuba on tulease. Korstent ei ole ja suits pääseb välja katusesse jäetud avausest.

Külaelu kogu oma lihtsuses on võluv. Mudaloigus laisklevad emised, tibupojad ringi siblimas, lapsed mind uudishimulikult piidlemas, memmed oma päevatoimetusi tegemas või trepil tubakat popsutamas ja mehed aeg-ajalt lehmavankril möödumas, beetlipunased suud mulle vastu naeratamas.

Kuna nendesse piirkondadesse jõuab vähe turiste, on siin nähtu väga ehe. Selle asemel, et minult enda pildistamise eest raha küsida, eeldasid külanaised, et mina neilt fotode eest raha ootan. Neil oli hea meel, kui ma neid pildistasin ja veelgi parem meel, kui lubasin neile fotod saata. Inimestel seal puudub valehäbi oma elu suhtes ja ma usun, et kuigi see elu on kahtlemata ränk, on nad õnnelikud. Mina oma kaamera ja objektiiviga tundsin end kui tulnukas kuult, kohmaka valge olendina kusagilt tulevikust.

Järgmisel päeval sõitsin bussiga Hsipawsse ja käisin ka sealkandis külades, mis kokkuvõttes oli väga sarnane Kyaukme kandis nähtule. Mõlemad linnad on heas mõttes teistsugused. Kuidagi teise õhustikuga, justkui elavamad ja meeldivamad. Turiste on väga vähe, aga samas ei ole enam ka kõrghooaeg. Mõned seljakotireisijad teevad läbi füüsiliselt kurnava, aga maalilise matka Namshanist Hsipawsse. Teed on kehvas olukorras ja bussid käivad harva, nii et selleks tuleks aega varuda.

Hsipawst oli terve päeva ettevõtmine kahe bussiga Bagani sõita. Bagan nagu Inle järvgi on üks Myanmari tõmbenumbreid ja meelitab siia rohkem paketituriste. Bagan on muljetavaldav oma mastaapsuses, mitte niivõrd arhitektuuriliselt nagu Angkor. 42 km2 alale on 11.-12. sajandil ehitatud tuhandeid valdavalt punastest tellistest templeid, stupasid ja muid ehitisi, mis on täis erinevaid kuldseid ja värvilisi buddha kujusid ning seinamaalinguid. Ja kuna templeid on nii palju, võid neid nautida ka ihuüksinda.

Sõitsin jalgrattaga 6 paiku päikesetõusu vaatama. Ja see, mida ma nägin, oli võimas. Istusin templi otsas. Kõik oli vaikne, ainult linnud laulsid ja ümberringi oli kerge vine sees lugematu arv templitippe. Ja siis ilmus välja peaesineja, kes muutis lava roosa- ja kollasekirjuks ning pani ka kõige skeptilisema pealtvaataja heldima. Just selliste lihtsate asjade nägemine ja kogemine teeb reisimise minu jaoks nauditavaks. Ilus, ilus on maailm… Mõne tunni pärast seisab ees 15 tundi bussiga tagasi Yangoni ja sealt juba lend Bangkokki.

Full moon party Myanmari stiilis

Vahetult enne Mandalay bussi peale minekut tuli välja, et vahepeal oli mu seljakott võõrastemaja pakiruumist kaduma läinud. Selgus, et mingil arusaamatult kombel oli teine reisija või tema rikšajuht minu koti kaasa haaranud, ning et planeeritud põhjapoolse sihi asemel liikus mu armas punane kaaslane hoopis lõuna suunas.

Võõrastemaja perekond oli äärmiselt abivalmis. Kohe võeti ette telefonid ja asuti kontakte läbi helistama. Juba 10 minuti pärast suutis keegi kusagil tuvastada mu eksinud seljakoti ja selle bussi pealt maha tõsta. Seejärel avanes võimalus rolleriga sellele mööda auklikku teed teise linna järele loksuda. Hea on, et nii läks, sest kui kott oleks kaduma läinud, oleksin pidanud politseid teavitama ja sellest oleks kohalikele ilmselt rohkem jama tulnud kui mulle asjade kadumisest.

Mandalay. Kuidagi iseloomutu linn. Ka paljukiidetud vaade mäelt ja Mahamuni Paya ei jätnud mulle isiklikult väga suurt muljet. Mandalays peatutakse eesmärgiga sõita välja ümberkaudsetesse linnadesse ja seda tegin ka mina oma reisikaaslastega ühes neist Mazda nime kandvatest sinistest retrotaksodest, mida kogu linn täis on.

Ronisime treppi mööda Sagaingi mäe otsa, et laisalt mööda pagodat ringi jalutada, vaadet nautida ja anda munkadele võimalus inglise keelt harjutada. Põrutasime hobukaarikuga mööda Inwat, et näha 19. sajandist pärinevat tiigipuust kloostrit ja lõpetasime päeva jalutuskäiguga U Beini sillal Amarapuras, mida peetakse maailma pikimaks tiigipuust sillaks. Teiste pildistamise asemel osutusin hoopis ise tõmbenumbriks ja kohalikud mammid sättisid järjekorras mind oma lastega pildile.

0M6_MRS0147

Eile oli ilmselt üks kentsakamaid sünnipäevaõhtuid, mis mul eales olnud on. Lootuses leida Mandalayst ööelu, astusime sisse ühte inimtühja kohalikku „baari“. Tundus, et külmkappi ei ole aastaid avatud ja väikese 80ndate stiilis sinihelerohe jm vilkuva valgustusega meeleolukaks kujundatud lava peale paigutatud süntesaator oli seal rohkem moe kui asja pärast.

Sellegipoolest oli teenindajatest asjapulki, kes iga meie liigutust jälgisid umbes 6 ringis. Kuna muusikat ei olnud, panime soojenduseks mängima süntesaatori hüpnotiseerivalt mõjuva monotoonse taustaheli kuniks lavale toodi tõeline Myanmari disko.

Tellisime pudeli kohalikku rummi ja pidu võis alata. Noor pikajuukseline Myanmari daam ja tema veelgi noorem kolleeg tõid meieni oma kurbkaebliku repertuaari ja õhtu kulminatsiooniks oli südantsoojendavalt tümpsuv „happy birthday“. Keskööl anti märku, et me peaks lahkuma, kuna alanud on öörahu. Nii lõpetati pudel rummi pimeda linna hotelli katusel kitarrihelide ja täiskuu saatel.

0M4_MRS0547

Retk ajast tagasi

Peale üht magamata ööd bussis ning sellele järgnenud hektilist päeva ja poolikut ööd Bangkokis olin lõpuks teel Yangoni. Kuna Myanmar on üks neid riike, mida sinna reisinud inimesed üksmeelselt “elamuseks” nimetavad, hakkasin kahtlema, kas kahest nädalast ikka piisab ja lükkasin oma lennupileti tagasi Bangkoki naistepäevani edasi.

Kontrast teiste Aasia riikidega on märkimisväärne juba Myanmari endises pealinnas Yangonis. Mehed jalgade ümber mässitud pikkades rätikutes beetlipähklit närimas, naised omanäoliste thanakhapuu pulbri maalingutega, robustsed bussid, taksod, mille põhi on nii kulunud, et võid jalgade all teed märgata, koloniaalstiilis majad, kuldsed stuupad eesotsas võimsa Shwedagon Payaga, mungad oma punastes rüüdes…

Myanmar on huvitav segu Indiast ja ülejäänud Kagu-Aasia riikidest. Kui ma Yangoni kõrvaltänavatele ja turgudele sattusin, oleksin võinud vanduda, et olen tagasi Indias, kuigi Myanmar on siiski oluliselt puhtam ja vähem lärmakas. Sarnasused Indiaga ei ole aga üllatavad, sest olles osa Briti Impeeriumist toodi siia omal ajal suur hulk inimesi Indiast ja nendega ilmselt ka terve rida harjumusi.

Siin reisides ei saa mööda sellest, et riiki valitseb hunta, ja et siin kehtivad omad reeglid. Alla surutud rahvas, diktaatorlus ja propaganda, kõrged maksud, korruptsioon, piiratud info levik. Riigist välja reisimiseks või mobiiltelefoni kasutamiseks peaks olema väga rikas ka lääne standardite järgi. Riigi rikkalikest maavaradest (nagu kuld, muud vääriskivid või nafta) saadud tulud lähevad valitsuse taskusse ja inimesed maapiirkondades elavad edasi nagu sadu aastaid tagasi.

Suure venna pilku on tegelikult tunda ka turistina reisides. Riigi äärealades, kus ei ole saavutatud kontrolli etniliste vähemuste üle, on reisimine piiratud ja sinna saab vaid eriloa, kalli raha ja sisuliselt hunta eskordiga. Levi ei ole. Internetti leidub, aga sageli ei saa kasutada nt gmaili või hotmaili või külastada teatud veebilehti, rääkimata sellest, et enamasti on see väga, väga aeglane ja pidevate elektrikatkestuste tõttu üsna ebastabiilne. Võõrastemajad panevad väga täpselt su andmed kirja ja kust sa tuled, kuhu lähed. Lihtsalt mingis külas kellegi juures ööbimine on keelatud.

Nii et turistina peaks mõistagi võimalikult vähe raha investeerima valitsusse ja rohkem toetama kohalikke elanikke. Seda tuleks arvestada nii transpordi, öömaja kui ka söögikoha valikul. Nt rongi ja laevaliiklust ning teatud siselende kontrollib hunta. Samal põhusel ei soovitata ka lennujaamas raha vahetada. Mina vahetasin raha turul, mis on omamoodi ettevõtmine, kuna 1 dollar on umbes 1000 kyati ja kuna üldjuhul antakse raha tuhandelistes kupüürides, siis võib ette kujutada, mitme sentimeetrise paki moodustab nt paarsada dollarit 🙂 ATM ei ole, nii et siia reisides tuleks kaasa võtta puhtaid ja voltimata 100 dollarililisi rahatähti.

Yangonist sõitsin bussiga Kalawi. Erinevalt lubatud 15-17 tunnist võttis sõit aga üllataval kombel ainult 10 tundi aega. Ilmselt oli vahepeale uut teed tehtud. Kalaw on väike linnake, kuhu valdavalt tullakse selleks, et ümberkaudsetes külades matkata. Linna eredaim elamus oli minu jaoks hommikune turg. Ma jumaldan seda melu, mida sellistel turgudel kohtab. Teel tagasi oma võõrastemajja suutsin oma hajameelsuses aga kuuma tuha sisse astuda. Jalalaba tõmbus ähvardavalt punaseks ja naha pinnale tekkis paar villi, aga kohalikud olid äärmiselt abivalmid ja sel korral ei määritud mu jalale mitte hambapastat, vaid soolvett ja munavalget.

Ma ei tea, kas see oli muna või apteegist leitud kreemi teene, aga hommikuks oli jalg imekombel paranenud ja nii alustasin 3 päeva ning 58 km pikkust jalgsimatka üle Myanmari kuivetunud savitolmuste mägiradade umbes 1,5 km kõrgusel merepinnast. Retk ise oli ootamatult väsitav. Ilmselt oli see osalt ka jõudu koguva külmetuse teene, nii et kolmanda päeva pärastlõunaks Inle järve ääres asuvasse Nyaungshwe linna jõudsin juba üsna kõrge palavikuga.

Maastik, mida mööda me matkasime oli valdavalt kidur ja üskluine. Teel kohtasime naisi värvilistes pearättides bambusest rehad ja küla sepa poolt valmistatud kõplad õlal põllule suundumas ning lapsi ja vanainimesi suured korvid seljas meist naeratades möödumas. Mõnikord sõitsid mööda vankrid etteotsa rakendatud vesipühvlitega. Tegime peatusi mõnedes külades ning ühes neist veetsime ka esimese öö. Teisel ööl magasime mungakloostris. Päeval on palav, aga õhtuti läheb mägipiirkonnas väga külmaks ja kui tahta end tolmust puhtaks loputada, tuleb leppida kopsiku ja külma allikaveega.

Matka muutis huvitavaks meie giid Harri, kes rääkis palju huvitavat inimeste elust Myanmaris ja loodusest, mis meid ümbritses. Esimest korda nägin nt, et suur kollane kõrvits suudab kasvades puu otsa ronida nagu oleks keegi selle sinna nalja viluks riputanud. Samuti ei teadnud ma nt seda, et avokaadod kasvavad puu otsas. Aga infot jätkus veel tšillide, ingveri, sinepi jm maitsetaimede nagu ka agaavide ja lubjakivi teemal.

Ka Myanmari mägedes kasvatakse palju teed. Et valdavalt tehakse siin rohelist teed, siis lehed lihtsalt korjatakse, aurutatakse, purustatakse, et kibe maitse välja saada ning seejärel kuivatatakse. Tee on tavaliselt alati tasuta termosega laual, ükskõik, kuhu istud. Toidu osas ei ole paraku midagi väga positiivset öelda. Head toitu ei ole kuigi lihtne leida, küll on aga väga lihtne endale mõni kõhuhäda külge saada. Ka mina ei olnud erand, aga eks see käib reisimise juurde. Nii et kui ma Nyaungshwesse jõudsin otsustasin natukene rahulikumalt võtta ja enda terveks ravida. Tänaseks on antibiootikum mõjuma hakanud.

Eile sõitsin paadiga Inle järvel ringi. See on vist kõige turistirohkem piirkond kogu riigis, kuigi ometi on see midagi, mida ei tasu vahele jätta. Järv ise asub umbes 1 km kõrgusel merepinnast. Külad vaiadel meenutasid seda, mida nägin Kambodžas Tonlé Sapil. Kalurid oma paatidega hommikusel järvel ja mullamätaste abil vee peale konstrueeritud „ujuvad aiad“ on omamoodi maaliline vaatepilt. Siin tehakse ka lootoslilledest kangast, mis on umbes 7 korda hinnalisem kui siid ja näeb välja nagu kotiriie.

Märkamatult olen juba nädalakese koos ühe Soome tüdruku ja Hiina poisiga reisinud. Üsna juhuslikult sattus meil olema sarnane reisitrajektoor. Mõne tunni pärast suundub meie kolmik ööbussiga Mandalaysse (12 tundi), et paar päeva seal ümbruskonnas ringi vaadata. Vabariigi aastapäeva võtsin vastu rahvusvahelises seltskonnas paari kannu kuuma ja magusa Myanmari teega. Meie kõigi terviseks!