Elevandisaar

5 päeva on möödunud justkui mõne hetkega. Paljud tulevad Andamani meres asuvale Koh Changile ehk “elevandisaarele” mõttega jääda paariks ööks, aga jäävad pikemaks. Mõned mitte ainult nädalateks, vaid kuudeks ja nii igal aastal. Sellel väikesel saarel on mingi müstiline mõju, mis tõmbab sind vooluga kaasa ja millest on raske lahkuda. Siin on vaikne, rahulik ja omal lihtsal moel väga ilus.

0_MRS0072

Koh Changil on mõned rannad, mõned bungalow’d ja ainult käputäis turiste. Tundub, et need, kes siia jõuavad, tulevad kellegi soovituse peale. Rannaliiv ei ole nii hele ja vesi nii erksinine, kui mujal Andamani rannikul, nii et snorgeldada siin eriti põnev ei ole. Autosid ja mootorrattaid on mõned üksikud ja elektrit jagub ainult õhtuks. Ja see kõik on hea, sest ilmselt on see põhjus, miks siin on täislaks seda ehedust, mida mujal Lõuna-Tais nii naljalt enam ei kohta.

Saare keskel laiub džungel ja lindude ning liblikate kõrval elavad siin muuhulgas skorpionid ja maod. Üht viimast rohelist, punase mustriga isendit õnnestus ka mul üsna lähedalt kohata. Esimest korda maitsesin punaseid ja kollaseid india pähkli puuvilju, mille otsas pähkel valmib. Neid puid ja nende viljade magusat lõhna on kummipuude kõrval terve saar täis.

Hommikuti käisin rannal jooksmas. Päevad möödusid jalutades, ujudes ja võõrastemaja verandal pikutades. Õhtud rannal krabide teekonda jälgides, tähti vaadates ja teiste reisijatega pika laua ümber juttu puhudes. Võõrastemaja perenaine valmistas jumalikke tai toite ja keset saart elas pagar, kelle juurest kanget värsket kohvi ning mõne muffini osta sai. Proovisin mittemidagitegemist ja see oli tõeline puhkus.

Minu uberikku võis ilma mingi vaevata lihtsalt sisse jalutada ja ometi tundsin ma end siin turvalisemalt, kui kusagil mujal sellel reisil. Lained mühisesid, palmilehed sahisesid. Ma ei ole varem päikeseloojanguid niimoodi nautinud kui siin. Roosa kera maandus aeglaselt merre ja peitis end Myanmari mägede taha. Mõne hetke pärast oli taevas mägede silueti taustal punane.

Vahepeal võtsime vastu Hiina uue aasta ja käisime valentinipäeva koolipeol, kus kohalikud koolipõnnid esitasid tai traditsiooniliste tantsude kõrval mingeid hiphop kavasid, mis selles keskkonnas täieliku paroodiana mõjusid. Õhtul tagasi jalutades läksime pimedas ujuma. See, mis edasi juhtus, kangastus justkui stseenina Avatarist.

Kõik oli pime. Põhjatus taevas oli lõputu arv säravaid tähti ja tumedas vees ujudes tekkisid mu ümber helendavad kerakesed. Mida rohkem ma liigutasin, seda rohkem vesi mu ümber ja mu peal helendas. Naerdes suurest imestusest selle maagilise nähtuse üle, mida planktonid vees põhjustavad, vaatasin üles, kui üks täht just pika lennuga üle taevalaotuse vihises.

Malaisiast Lõuna-Taisse

Georgetowni saabudes seadsin sammud Hiina linnaossa. Õhtu eel olid tänavakokad oma putkad püsti löönud ja auravate pottide-pannide ümber käis vilgas tegevus. Astusin ligi ja võtsin ühe curry mee, sellele piirkonnale iseloomuliku vürtsise nuudlisupi.

Öömaja leidsin ühe teise reisija soovituse peale kohas nimega Hutton Lodge. Kui toa jagamine teiste reisijatega sobib, siis on see väga hea diil.

Pilvelõhkujate kõrval leidub Georgetownis palju koloniaalstiilis maju. Põikasime sisse Hiina esimeseks kapitalistiks tituleeritud mehe poolt kunagi ehitatud ja tänaseks korralikult renoveeritud sinisesse paleesse. Särtsu täis vanaproua tegi meile tunniajase sissejuhatuse Hiina arhitektuuri ja sisekujunduse põhimõtetesse. Nt rääkis ta vee tähtsusest Hiina majades – vesi peab saama aatriumi kaudu majja sisse sadada, olema ringluses ja siis aeglaselt majast välja voolama. Nagu rahagi.

Muuhulgas astusin sisse ka ühte avarasse mošeesse. Suurem osa Malaisia inimestest on moslemid, aga mošeede kõrval eksisteerib siin näilises harmoonias nii hindude kui ka kristlaste pühamuid. Sõbralik valvur pani mulle selga musta rüü ja pähe kollase rätiku ning lubas mošees naukene ringi jalutada. Lahkudes anti kaasa tasuta lektüür teemal islam – „The True Religion of God“.

Eile varahommikul sõitsin minibussiga umbes 9 tundi Krabisse Lõuna-Tais. Tai viisa taotlemine piirilt oli lihtne. Vaja läks üht fotot, täita tuli üks ankeet ja maksma ei pidanud midagi. Muide maapiirilt saab viisa 2 nädalaks, aga Taisse lennates kuuks ajaks.

Krabis on väga hea õhtune toiduturg, kus saab imemaitsvaid toite süüa. Ja nagu sellest veel ei piisaks, siis on siin iga päev veel ka päevaturg, kust ma just paar tundi tagasi kotitäie mandariine ostsin. Lisaks ööbisin Krabis senise reisi parimas võõrastemajas nimega Smile Guesthouse. Kes siia poole teel, soojalt soovitan.

Tänane päev möödus suuremalt jaolt paadis. Mõtlesin, et kui juba siinkandis olen, siis võiksin ka Koh Phi Phil ja paaril teisel saarel ära käia. No ja käisingi. Saared, Maya beach eesotsas, olid tõepoolest ilusad. Valge liiv, helesinised lahesopid ja … uskumatult palju turiste. Turistid sõitsid igast suunast mootorpaatidega kohale, uhasid rannale, sealt vette ja välgutasid kaameraid. Kui ära võib ühe ilusa koha tuhandete turistidega veel rikkuda?

0_MRS0651 0_MRS0640

Korallid, mida siin nägin olid suuremad kui need, mida varem olin näinud, aga samas ei olnud nad erivärvilised ja peale 3 tüüpi kalade midagi suurt ei näinud.

Seega otsustasin kuhugi vaiksemasse rannakohta redutada, et saaks rahulikult raamatut lugeda ja oleks piisavalt vaikust ja lihtsalt niisama olemist. Nii et homme hommikul loodan leida bussi Ranongi Myanmari piiri ääres ja sealt paadi Ko Changi, kuhu jääksin järgmise nädala alguseni. PS! see ei ole see suur saar, kuhu korraldatakse paketikaid; samanimeline väike saar asub ka Andmani rannikul.

Lõpetuseks paar sõna Malaisia kohta. Malaisia on ideealne riik Kagu-Aasias reisimise alustamiseks, kuna enamjaolt on turisti elu väga lihtsaks tehtud. Transport on organiseeritud, inimesed sõbralikud, toit maitsev, vaatamisväärsused hästi pakendatud, elamine soodne ja sageli wifi levialas.

Nagu vürts, mis muudab toidu nauditavaks, teeb just kultuuriline mitmekesisus Malaisia minu jaoks omamoodi huvitavaks. Igas linnas on väike Chinatown ja Little India oma inimeste, harjumuste, toidukultuuri ja uskumustega. Kindlasti võib Malaisias kohata ilusat loodust ja kogeda lääneliku organiseerituse juures ka kergemat sorti aasialikku kaost. Reisida on üsna soodne (öömaja ca 6-10, toidukord ca 1,5-3 dollarit) ja viisat ei ole vaja.

Malaisia mägedes

Enne Kuala Lumpurist lahkumist seisis ees ülesanne organiseerida endale Myanmari viisa. Tänaseks on pilet ostetud, nii et 17. veebruar kuni 3. märts olen Myanmaris. Kohtusin Kuala Lumpuris ka ühe hispaanlanna ja soomlannaga, kes mõlemad umbes samal ajal seal riigis reisivad, nii et väga võimalik, et ühe või teisega kokku satun.

Myanmari saatkond asus keskusest natukene eemal ja üks guesthouse’i töötaja pakkus, et viib mu rolleriga kohale. Eino, mis mul selle vastu olla saaks? Aga taas pidin tõdema, et need rollerivennad siinkandis on ikka täiesti hullud. Manööverdavad täie auruga busside ja autode vahelt läbi, sest kes siis ikka 40 kraadises kuumuses oodata jaksab. Pärast seda, kui üks ojeki vend mulle oma rolleri Indoneesias jala peale kukutas, seda seiklust ma hea meelega ei otsi, kuigi kohale me jõudsime.

Saatkond oli väike varikatusega putka suuremat sorti hoovis, mis oli täis igat sorti asiaate. Täita tuli 3 ankeeti, lisada 3 fotot, 1 passikoopia ja siis sularaha letti lüüa. Ankeedil tunti muuhulgas huvi ka selle vastu, milline on mu juuste, silmade ja naha värv ning kui pikk ma olen. Mingid ametid (nt ajakirjanikud) pidavat neis kahtlusi äratama, nii et märkisin töökohaks housewife ja see oli nende jaoks igati aktsepteeritav. Kuna tahtsin suurlinnast edasi minna, leppisin kõrgema viisatasuga (150 ringgitit ehk 44 dollarit) ja õhtuks oli pass koos viisaga käes. Kolme päevaga oleks viisa kätte saanud ligi poole odavamalt.

Eile tõi buss mind umbes 4 tunniga Cameron Highlandsi. Tanah Rata linn asub mägedes ja kliima on siin oluliselt jahedam, kui nt see, mis pealinnas oli. See eest on siin puhas, värske õhk ja nii rahulik. Saabudes võttis mind vastu vihmasadu, aga mõne tunni pärast, kui vihmast oli jäänud vaid mälestus, läksin linna peale jalutama ja kosutasin keha paari India roti leiva ja tassi vürtsika masala teega.

014-(1)Siin mägedes kasvatatakse teed ja maasikaid. Kui linnas natukene ringi jalutada, näed igal pool maasikaid. Olgu siis õhupalli, külmkapimagneti, padja vms leiutise kujul. Kas tõesti leidub turiste, kes selliseid asju koju kaasa ostavad? Teepuud katavad mäekülgi üsnagi korrapäraste horisontaalsete ridadena nii kaugele, kui silm seletab. See on hästi ilus, meenutab mulle natukene Kumilyt Indias.

Täna käisin giidi ja kahe teise turistiga teeistanduses, imetlesin ca 2 km kõrgusel mäe otsas udust samblametsa, nägin esimest korda elus putukasööjataime ja sõin kohalike kodust maasikajäätist. Sain teada, et kõik teed tehakse tegelikult ühest taimest (5 kilost lehtedest saab 1 kilo teed) ja see, kas tegemist on valge, punase, rohelise või musta teega sõltub juba sellest, kuidas teed fermenteeritakse.  Käsitsi ei korja siin lehti enam keegi. Kasutatakse spetsiaalset aparaati, mille terad lõikavad helerohelised lehed maha ja sinna juurde ehitatud puhur juhib lehed masina külge kinnitatud kotti. Seejärel tuleb mängu juba võõrtööjõud, kes lehti sorteerib.

020 (1)

Siin on palju matkaradu, mida saab ilma giidita läbida, kuigi soovitatakse minna kellegagi koos. Päeva teises pooles läbisingi ühe matkaraja, mis pidi olema kerge. “Kerge” eeldas 1,5 h kergelt mudasel rajal puutüvedest ja järsakutest üles-alla ronimist. Täiesti ootamatult sattusin rajale suundudes ka riigi esipoliitiku võõrustamisüritusele, kus sajad moslemi ja hindu koolilapsed tee ääres mustvalgete lipukestega vehkisid ning enne sultani kohale jõudmist ka mind rõõmsalt ja valjuhääleliselt tervitasid. Ilmselt oli tegemist kui mitte linna aasta, siis kindlasti poolaasta tippsündmusega. 8 GB mälukaart sai peaaegu täis pildistatud.

Päeva võtab kokku ilutulestik, mis taamal kostab. Järgmine sihtpunkt on Penang, Georgetown, kuhu peaksin kõigi eelduste kohaselt jõudma homme õhtuks.

Kuala Lumpur üllatab

7817 km pärast jõudsin Hongkongi. Küll tund aega planeeritust hiljem, aga piisavalt õigel ajal, et Kuala Lumpuri lennule jõuda. Ei mingeid sekeldusi, ka pagas ei läinud kaduma. Õnneks. Või siis kahjuks, sest nii ei läinud ju ka kott kergemaks.

Esimene samm konditsioneeritud lennujaamast välja ja vastu paiskub vana hea niiske, lämbe ja kergelt magus õhk. See on minu lemmikmoment Aasiasse reisides, mis naeratuse vägisi suule kisub. Mõned sammud seljakotiga, mis tundub veel nii harjumatu ja ometi juba selga soonib, ning oledki üleni higine. Edasi tuleb hakata juba olmelistele asjadele mõtlema nagu transport ja öömaja.

0_MRS0114Siirdusin Chinatowni, kus pidavat olema soodsaim öömaja linnas. Leidsin ühe hipiliku öömaja nimega Le Village. Toad on lihtsad, ühiskasutatava vannitoaga. Koht ise igatepidi lagunev ja koristamisele ilmselgelt keegi erilist rõhku ei pane, aga siin on mingi seletamatu vibe, mis teeb selle täiesti eriliseks. Isegi võib öelda, et koduseks, sest miks muidu on sellel kohal oma püsikunded, kes tulevad paariks päevaks, aga jäävad nädalateks või kuudeks.

Esimesel korrusel on diivan ning mõned toolid laua ümber, kus kogu guesthouse’i rahvas päevad läbi aega veedab. Kohati meenutab see stseeni seriaalist Friends, ainult tegelased vahelduvad. Põrandaid katavad vaibad, mis on klammerdajaga paika fikseeritud, seinu ilustavad maalid ja joonistused, millest suur osa on ilmselt valminud kanepiuimas, katusel on lesila ja majas levib tasuta wifi.

0_MRS0232

Kuala Lumpur on hästi mitmekesine ja minu jaoks valitseb siin hea tasakaal lääneliku suurlinnaelu ja aasialiku kaose vahel. Esindatud on pilvelõhkujate leer eesotsas Petronase tornide ja megakaubamajadega, nagu ka Chinatown ja Little India oma täispikitud pudukaubalettide ja ohtrate toidukohtadega. Külg külje kõrval elavad malaislased, hiinalsed ja hindud, igaüks oma usku, riietumisstiili ja toidukultuuri järgides.

Kui mõni erand välja arvata, siis üldjuhul mulle suurlinnad eriti ei istu. Kogu see palavus, lärm ja katkematu inimeste tulv on väsitav. Aga Kuala Lumpur on mind positiivselt üllatanud. Nii et otsustasin jääda veel mõneks päevaks. Homme asun bussiga teele põhja poole Cameron Highlandsi, linna nimega Tanah Rata.

Teel Hongkongi

Mõtlesin, et huvitav, millal mulle kohale jõuab, et lähen kolmeks kuuks reisima. Eemale oma armsatest inimestest ja lihtsatest asjadest, mis kodus iseenesestmõistetavad tunduvad. Nüüd lennujaamas paar minutit hüvastijätuks lehvitades jõudis see mulle kohale.

Tõenäoliselt käisin täna enne tagasitulekut viimast korda kuuma duši all, jõin viimast korda caffe lattet, sain viimast korda kellelgi teisel paluda oma häbematult rasket kotti tassida jne.

Võtsin kolm korda seljakoti lahti ja pakkisin uuesti kokku, aga oluliselt kergemaks ei suutnudki seda teha. Midagi ei ole parata, ainuüksi tehnika koos seljakotiga oli 8 kg, nii et kokku tuli 15 kg. Ehk kaotab Finnair ühe koti ära, mis ma pagasina ära andsin, siis on kott 11 kg 🙂

Astun nüüd lennukile ja loodan, et jõuan õigeaegselt Hongkongi, et mitte oma Kuala Lumpuri lennust maha jääda. Eks näis, mis ees ootab, igatahes olen põnevil.

Kagu-Aasiasse reisima

Arvatakse, et reisikihk on geenides. DRD4 geen kontrollib domamiinide mõju ajus, mida omakorda seostatakse riskimisvajaduse ja sooviga otsida uusi elamusi. Kui nii, siis kindlasti on see ka minu geenides, sest miks muidu otsustasin kolmeks kuuks aja maha võtta, et minna Kagu-Aasiasse.

Umbes nädala pärast olen teel Hongkongi ja sealt edasi Kuala Lumpurisse. Seejärel on plaan liikuda Malaisia põhjaossa ja peatuda natukeseks Lõuna-Tais. Edasi mõned nädalad Myanmaris (Birmas), Tai põhjaosas, Laoses ja Vietnamis. Erinevalt oma tavapärastest ringiuhamistest, tahaks seekord pigem rahulikumalt võtta ja kauem ühes kohas peatuda.

Hoolimata sellest, et seekordne reis on kordades pikem kui senised, ei ole mul veel tekkinud reisiärevust. Minek ei olegi õieti kohale jõudnud. Ka suuri ettevalmistusi peale korraliku reisiapteegi, kindlustuse ja veel ühe lisapassi soetamise ma teinud ei ole. Ma ei tea täpselt, kuhu ma satun, mis kohast piiri ületan, rääkimata sellest, kus ma ööbin. Aga eks see ongi just see, miks ma lähen.

Selles on oma võlu, kui võid hommikul bussijaama jalutada ja otsustada hetke ajel, millisesse ilmakaarde suundud, ilma et miski sunniks sind mõtlema, kuhu sa minema peaksid. Põnev on näha kohti, mida varem näinud ei ole; avastada looduse iseärasusi; luua seoseid asjade vahel, mida märganud oled; imestada, kui erinevat elu võivad inimesed elada ja kõrvutada selle juurde enda argipäeva; ahmida õhku kõikide lihtsate asjade peale, mida kodus ei jõua tähele panna ja tunda tõelist rahulolu samadest kulunud riietest päev-päeva järel. Pole kahtlustki, et reisides keskendun palju rohkem sellele, mis on siin ja praegu, kui sellele, mis oli või mis on tulemas.

011 (1)

Minu suureks sooviks on jõuda seekord erinevatesse Kagu-Aasia mägihõimu küladesse ja pildistada sealset elu. Põhjapiirkondades elavad hõimud oli üks põhjus, miks ma Aasia kui sihtkoha kasuks otsustasin. Olles varem Tais, Kambodžas, Indias ja Indoneesias reisinud, on Aasia mulle ka omasem. Muuhulgas on Aasia nt Ladina-Ameerikaga võrreldes ka soodsam ja turvalisem, inimesed on üldjuhul sõbralikud ja toit tõeline nauding.

Niisiis võtan kaasa oma kaamera ja 27 GB mälukaarte, Holga ja üksjagu laifilme. Pärast Indoneesiat olin oma 5 kilose kaamerakoti igapäevasest tarimisest paremas vormis, kui enne maratoni. See teeb otsustamise muude asjade kaasa võtmise osas õnneks üsna lihtsaks – midagi muud ei anna eriti kotti pakkida, kuna käsipagasina võiks seljakott jääda 10 kg piiresse.

Ja nüüd jääb üle vaid minna.

 

Stuudios pildistamisest

Üks selle sügise-talve fotograafiaõpingute olulisemaid väärtusi minu jaoks on olnud võimalus omaette stuudios pildistamas käia. Mitte paar korda koos terve kursusega, vaid ikka tundide viisi ja üksi, koos modelliga.

Varem olin ma stuudios pildistanud väga vähe. Aastaid tagasi olin käinud stuudiofoto kursusel, aga ega ma väga palju enam tehnikast ja valgustamisest ei mäletanud. Tollest kursusest meenub rohkem see, et teemad võeti läbi kiiruga, praktiline pildistamise võimalus oli peaaegu olematu ning pigem soovitati olla ettevaatlik, kuna stuudiotehnika on kallis ja seda on lihtne ära lõhkuda.

Nende kordadega, mil ma Kunstiakadeemia stuudios pildistamas käisin, jõudis tekkida teatav hea tunne, kui sa juba tead, kuidas välgud, statiivid, soft boxid ja peegeldid paika seada ning pildistada nii, et tulemus sind rahuldaks. Õppisime põhilisi valgusskeeme nagu nt high key ja low key, contra ehk tagantvalgustus, paramount ja nn beauty skeem.

Vasakult paremale: high key (valge taust, kerge ülesäri, helge tulemus), low key (tume tumedal taustal, tugevad varjud, kontrastsus), beauty skeem (hele taust, pehme valgus, varje ei ole) ja mõned kaadrid täispikkuses.

Kooli raames seati ülesandeks eelkõige portreede pildistamine. Kui proovisin oma lõbuks sammukese edasi liikuda ja pildistada modelli täispikkuses ning liikumises, oli ülesanne juba tunduvalt raskem kui klassikaliste portreede puhul. Seda eelkõige sellepärast, et modelli nägu ja silmad jääksid teravad, aga keerulisem oli ka parajat hetke tabada.

Hoopis omaette teema on oskus modelli juhendada ja saavutada mõnus, usaldav õhkkond. Valgus võib olla perfektselt paigas, modell ilus ja vahetu, aga ikkagi on palju võimalusi selleks, et fotosessioon pehmelt öeldes metsa läheks. Ma usun, et see on paljuski fotograafi teha, kui vabalt modell end tunneb ja kui hästi ta selle “miski” kätte saab, kuigi ilmselgelt üht inimest võib olla oluliselt lihtsam pildistada kui teist.

Minu jaoks oli huvitav “avastus” aga see, et kui varem oli ma mõelnud, et parimad fotod kajastavad modelli (ise)loomulikkust ja seda ka stuudio tehiskeskkonnas, siis nüüd ei ole ma selles enam nii kindel. Nimelt sageli võib modelli seisukohalt täiesti ebamugav, ebaloomulik ja ebatemalik poos foto peal mingil põhjusel hästi mõjuda.

Selles mõttes on stuudiofotograafia “pool tõde”. Valguse ja varjuga mängides ja seda täelikult kontrollides loome me justkui ise mingit reaalsust ja fookus on pigem sellel, mis mulje tekib ja mis näha jääb, mitte sellel, mis on. Lisame natukene Photoshoppi ja tulemus on hoopis teine dimensioon. Kuigi jah, võib minna veel kaugemale ja mõelda, et kogu fotograafia on üks suur manipulatsioon.

Digipildi eripärad

Iga värviline digifoto koosneb tegelikult mitmest must-valgest pildist. Nimelt salvestab digikaamera foto tegemisel korraga kolm halltoonis pilti läbi punase (R), rohelise (G) ja sinise (B) filtri, mis on kaamera sensorile integreeritud. Neid must-valgeid kujutisi nimetatakse kanaliteks ja nende üheks liitmisel näeme fotot arvuti ekraanil värvilisena.

Eeltoodud näidisel on paremal pool näha digipildi kanalid, mis kannavad infot selle kohta, kui palju on lõppvärvitoonis punast, rohelist ja sinist. Must-valgel fotol oleks ainult üks kanal.

Digipilt (nagu ka analoogpilt, mis on skanneeritud ja elektrooniliselt salvestatud) koosneb punktidest ehk pikslitest, millest igaüks tähistab mingit värvitooni. Igas kanalis on iga piksli kohta info, kui hele või tume see olema peaks ning nende kolme eri heledusega valguse segunedes tekibki värviline piksel.

Pikslil, mis üldjuhul on ruudukujuline, ei ole kindlat suurust. Pikslite arvust sõltub nii pildi suurus kui ka see, kui palju on võimalik pilti suurendada. Pildi suurendamisel mõeldakse piksleid juurde ja pildi vähendamisel võetakse piksleid ära.

Seda, mitut erinevat halltooni igas digifoto kanalis on, näitab bitisügavus. Mida rohkem halltoone, seda rohkem ka võimalikke värvitoone. 1 bit = 2 halltooni (must 1 ja valge 0). 8 bitisel fotol on 256 erinevat halltooni ning iga pikslit iseloomustab väärtus vahemikus 0 (täiesti must) kuni 255 (täiesti valge). Kuna värvilisel fotol on 3 kanalit, on erinevaid värvikombinatsioone kokku 256 x 256 x 256. 16 bitisel fotol on ühes kanalis topelt rohkem halltoone, ehk 3 kanalis 65536 x 65536 x 65536 värvikombinatsiooni.

Tüüpilise digipeegelkaamera RAW fail on 12-14 bitti piksli kohta. Jpeg jt pildifailid on automaatselt 8 bitised. Photoshopis saab lisaks 8 bitistele fotodele hallata ka 16 bitiseid fotosid. Teatud fototöötlussituatsioonides võib suuremast bitisügavusest kasu olla, aga kuna enamik väljundseadmeid on 8 bitised, tuleks printimiseks foto bitisügavust vähendada.

Erinevalt digipildist on analoogpildil pikslite asemel terad. Filmi emulsioonikihil on soolakristallid, mis mõjutavad filmi teralisust. Mida suurema ISOga on film, seda rohkem on tera näha. Värvifilm koosneb mitmest valgustundlikust värvilisest kihist, mis ilmutamisel moodustavad filmile läbipaistvad kollase, magenta ja tsüaani kihid.

Kui digipildi suurendamine sõltub piklsitest, siis negatiivi või slaidifilmi kaadri suurendamisel ei ole sisuliselt piiranguid, eeldusel et foto on piisavalt terav, õigesti säritatud ja film madalama tundlikkusega, aga see on juba eraldi teema.

Tunne oma kaamerat ja tea, kuidas pilt tekib

Selleks, et pildistada, tuleb tunda oma kaamerat. Sama oluline kui see, kuidas kaamera ISO, ava ja säriaega määrata, et tulemuseks oleks õigesti säritatud foto, on teada, kuidas kaamera üldse töötab ja kuidas pilt tekib.

Maalikunsti arengut mõjutas väga suurel määral camera lucida avastamine. Peegli abil projetseeriti lõuendile kujutis objektist, mis siis võimalikult autentsena sealt maha joonistati. Sarnasel põhimõttel töötab ka peegelkaamera, ainult et tegemist on camera obscura ehk pimeda kambriga.

Camera obscura on sisuliselt iga fotoaparaat, kus on salvestav meedium. Nii võib see olla ka pelgalt plekkpurk või karp, kuhu on tehtud imepisike ava ja sisse pandud valgustundlik film või paber. Seda kutsutakse pinhole kaameraks, mida saab hea tahtmise juures ka vabalt ise valmistada.

Peegelkaamera ehk SLR (single lens reflex) puhul pääseb valgus läbi objektiivi peeglile, peegeldudes sealt mattklaasile ning sealt omakorda pentaprismale, mis võimaldab pildistatavaid asju õigetpidi näha ja teravustada.

kuidas-kaamera-töötab

Vajutades kaamera päästikule, tõuseb peegel üles ja avaneb katik, et lasta objektiivi kaudu tulevat valgust filmile või digisensorile. Vastavalt määratud avale ja säriajale jõuab 35 mm filmile või digisensorile kindel kogus valgust ja nii tekibki foto. Kusjuures enne ühe objektiiviga peegelkaameraid olid kasutusel kahe objektiiviga TLR (twin lens reflex) kaamerad, millest üks võimaldas teha pilti ja teine kaadrit eelnevalt näha.

Erinevalt peegelkaameratest, mille puhul näeme peegli abil pildinäidikust võimalikult tõest pilti tulevasest kaadrist ning saame seda ka teravustada, kompaktkaameratel ehk nn seebikarpidel peeglit ei ole. Üldjuhul on need point-and-shoot kaamerad lihtsad ja automatiseeritud ega võimalda ise pildistamise protsessi suunata. Seetõttu soovitasingi alustavatel fotograafiahuvilistel harjutamise mõttes esmalt mõni vana filmipeegelkaamera kasutusele võtta.

Lisaks tavalisele ehk 35 mm filmi kasutavatele kaameratele on aparaate, millega saab pildistada ka laiemale filmile. Kui tavafilmi kaader on suurusega 24 x 36 mm, siis keskformaatkaameraga (medium format) on kaader nt suurusega 6 x 6 cm või 6 x 4,5 cm ja suurte dagerrotüüpi meenutavate tasakaameratega (view camera) 4 x 5 tolli või üle selle. Mõlemale kaameratüübile saab juurde panna nn digipärasid, mis salvestavad pildi digitaalselt. Mida suurem on filmikaadri suurus, seda kõrgema kvaliteediga pilti on võimalik saada.

Digipeegelkaamerad (DSLR) ei paku päris sama kaadrimõõtu, mis 35 mm filmiga kaamera, v.a. juhul, kui tegemist on full frame kaameraga. Viimased on aga tavalistest digipeeglitest märgatavalt kallimad. Kuna digipeeglitel sensor on väiksema mõõduga, saame 24 x 36 mm kaadri aseme hoopis nt 15 x 23 mm kaadri (erinevatel digipeeglitel on erinev crop factor). Digipildist räägin lähemalt aga juba järgmises postituses.