Traveller’s blog

Nüüd küll juba kodus, ent mõned mõtted Indoneesia kohta tahavad veel kirja panemist, et teemat kuidagi kokku võtta. Ja ehk on see info abiks kellelegi, kes samasse piirkonda reisida planeerib.

Mõne koha pealt meenutab Indoneesia mulle paljusid teisi arenguriike. Korduvad linnastseenid, kus domineerivad rollerid, pudukaupmehed ja tänavad madalate üksteise külge ehitatud majadega, niiske palavus, tolm ja katkematu lärm.

Teisalt on teatud erinevused. Need on seotud nii usu, kultuuri aga ka keskkonnaga. Eri saartel võib maastik küllaltki palju varieeruda. On vulkaanilised piirkonnad, kus puid ja põõsaid praktiliselt ei olegi ja mägisemad alad, kus leidub okaspuid, sõnajalametsi ja kraatrijärvi. Samas on ka lopsakat džunglit, erkrohelisi riisipõlde ja palmisaari.

Suuremate saarte ääres ei ole lihtne tavamõistes ilusaid randu leida. Valge liivaga rannad jäävad pigem eemale väiksematele saartele, kuhu jõudmine on Indoneesia mõistes üsna kallis. Aga eks see sõltub sellest, kuhu minna. Indoneesia on üüratult suur ja mina saan rääkida eelkõige selle osas, mida nägin Jaaval, Balil, Lombokil, Sumbawal ja Floresel.

Rannik on palistatud helesinise vee ribadega, kust leidub väga heas korras korallrahusid. Esineb ka randu, kus on must liiv ja ühtmoodi lapikud sinkjasrohelised kivid, või kus liivaterad on sama suured nagu kuskus ja astudes märjale liivale vajud pahkluudeni sisse.

Kahjuks on Indoneesias levinud ka tüüpiline arengumaa probleem nimega plastik. Seda vedeleb pea igal pool ja toimub räme ülepakendamine. Kui osta poest hambapasta ja suur veepudel, on justkui iseenesestmõistetav need mitte ainult kilekotti vaid kahte eraldi kilekotti toppida. Kurb. Inimesed ehitavad osmikud prügi peale ja pahatihti voolab kogu öömaja solk koos muu tänavaprahiga rentslisse.

Indoneesia on üldjuhul väga soodne sihtkoht. Kuigi on kohti, kus on 5 tärni kuurordid püsti löödud, siis lihtsam öömaja maksab 100-150 krooni öö. Paljudes kohtades ei ole öömaja osas ka valikut, lihtne ongi kõik, mis saada on. Levinud on veetünn kopsikuga dušši asemel ja ilma potita tualett. Kuuma duši võimalused piirduvad merevee või kuumaveeallikatega.

Toit on võrdlemisi tagasihoidlik. Levinumaks hommikusöögiks on banaanipannkoogid ja põhiroaks praetud riis või praetud nuudlid praetud munaga. Õnneks saab tšillikastmega peaaegu kõik nauditavaks teha. Parimaks toiduelamuseks jäid grillitud mereannid Kupangi ööturul ja hõrgutised Bajawa söögikohtades. Suur pudel vett maksis ca 7 krooni, õlu 25 krooni, riisi- või nuudliroog 20 krooni, kana 25 ja mereannid 30-40 krooni.

Rohkem läheb raha transpordile. Indoneesia oli esimene riik, kus ma avastasin, et omapead väikeste külabusside ja paatidega seigeldes võid maksta isegi rohkem kui ühe turistidiiliga. Samas, mida rohkem ida poole liikuda, seda vähem organiseeritud lahendusi pakutakse. Üldjuhul muudabki transpordi kalliks see, et iga tegelane proovib saada oma tagasihoidliku kasumi nende käputäie välismaalase pealt, kes mööda juhtuvad.

Internet on levinud kohtades, kus turiste liigub, ja maksab ca 10 krooni tund. Floresel esineb seda vähem ja on kallim nagu ka Gili saartel. EMT-l oli levi peaaegu kõikjal, TELE2-ga oli probleeme kogu reisi vältel. Kui levi juhtus olema, siis ei saanud helistada või sõnumeid kätte.

Raha tasub vahetada suuremates linnades. Nurgataguste rahavahetajate juures on kurss parem kui pangas või lennujaamas. Vahetada tasub suuremaid dollari rahatähti, ühe- ja viiedollarilistele on kurss oluliselt kehvem. Kokkuvõttes on paraku siiski peaaegu kõik oluliselt kallim, kui viimane Indoneesia LP märgib. Nagu ikka.

Minu lemmiksaareks jäi Flores, see oli ehe ja mitmekesine. Lomboki lähistel asuvad Gili saared reisi lõpus olid samuti omamoodi lihtsad ja mõnusad. Nendele, kes soovivad vaheldust Balile, on viimased ehk lihtsaim ja kiireim viis leida rahulikku rannapuhkust ja mitte midagi tegemist.

Kui mul oleks olnud vähemalt nädal veel, oleksin Timoris ringi reisinud. Kui kuu aega veel, oleksin arvatavasti läinud Papuasse. Aga ehk jõuab sinna mõnel järgmisel reisil.

Võrreldes Indoneesiat teiste Kagu-Aasia riikidega, kus ma varem käinud olen, on üheks suurimaks erinevuseks usk. Ca 88% elanikkonnast on moslemid ja seda läbivalt üle kogu riigi, kuigi nt Balil domineerib hindu kultuur, Floresel kristlus ja põliselanikud on pooleldi animistid.

Olgugi, et Indoneesia on kõige suurema moslemite arvuga riik maailmas, tundub islam seal siiski väga liberaalne. Sellegipoolest väljendub see paljudes igapäevastes pisiasjades. Tänavatel kohtab naisi värvilistes pearättides, poisse-tüdrukuid mošeest välja lippamas ja kogu melu taustal kõlab valjuhäälditest paar korda päevas kaeblik-pühalik kutse palvele. Üsna kindlalt äratab see koostöös kohalike kukkedega varajastel hommikutundidel ka kõige väsinuma backpackeri.

Meie sattusime Indoneesiasse püha kuu Ramadani ajal. See ei ole just kõige parem ajastus, kuna kohalikud siis sageli puhkavad ja ringi reisivad (sest, mis tööd sa ikka teed, kui päeval on lämbelt palav ja süüa ei saa). Pileteid siselendudele on raskem saada ja need on kallimad. Üldse on transpordivõimalusi sellel ajal vähem kui tavaliselt.

Päeval tuleb Ramadani ajal leppida poest leitava snäki ja puuviljadega, kuna süüa saab alles pimeduse tulekul. Alkoholi nagu eriti saada ei tohiks, aga õllenäljased said enamikel juhtudel oma isu kohaliku Bintangi näol ka konservatiivsemates moslemi linnades rahuldatud (kui mitte muud moodi, siis hiinlaste käest sai ikka). Lisaks villitakse kasutatud veepudelitesse puskarit arak, mis lõhnab nagu mootoriõli.

Indoneesiat jäävad meenutama bemod ehk miniatuursed ühistranspordisõidukid, mis valju muusika tümpsudes sust tänavatel mööda kihutavad, lahtise ukse peal želeetatud soenguga mehehakatis-kassiir tuusalt välja rippumas, samal ajal kui tema eakaaslane rõõmsalt vilistades rooli keerab. Bemosõit on omamoodi elamus, igas linnas on see erinev ja ometi leidub seda fenomeni üle riigi pea igal pool.

Läbiv teema on bemode isikupärasemaks muutmine läänepäraste kleepekate ja huvitavate sõnumitega (stiilis playboy või heaven). Sama omased on bemodele ka südamekujulised aksessuaarid, pehmed mänguasjad ning plärisevad kõlarid istme all. Sa ei saa jätta muigamata, aga see kõik kuulub asja juurde. Ainult ettevaatust, tõnäoliselt lööd esimestel kordadel välja hüpates pea ära.

Arvestades, kui vähe indoneeslased inglise keelt räägivad, siis on üllatavalt paljud neist omandanud tervituse “Hello mister”. Järgmine tasand on “How’re you doing?” või “Who are you?” või “Where you come from?”, aga õnneks seda juba suur osa enam ei oska. Kohtades, kus välismaalasi vähem liigub, saad sedalaadi tervituse tõenoliselt igalt lapselt või mööduvalt rollerimehelt ja päeva lõpuks on see omamoodi väsitav.

See räägib mõndagi ka Indoneesia inimeste kohta. Nad on uudishimulikud ning soovivad väga saada kontakti ja tähelepanu, olemata üleliia pealetükkivad, aga mitte alati ka nii sõbralikud nagu inimesed budistlikes riikides on. Eks vaesus, viletsus ja turistide vähesus võib esile tuua soovi välismaalasi “natukene” nöörida, aga pärast mõningast suhtlemist muutuvad nad siiraks ja abivalmiks. Selleks läheb lihtsalt veidi kauem aega, et tõsine ja umbusklik ilme asenduks laia häbeliku naeratusega.

Mis puudutab fotode tegemist, siis mitte kusagil mujal maailmas ei ole ma kohanud inimesi, kes jooksevad mul järel, et ma neid pildistaksin. Siin kohtasin. Fotole jäädvustumine on nende jaoks ilmselt suur asi, eriti maakohtades.

Flores olevat oma nime saanud portugaallaste käest, kes Indoneesias kunagi vürtsiäri domineerida soovisid. Ja tõepoolest, Florese loodus on ääretult mitmekesine ja sama lilleline nagu ka nimi reedab.

Oleme Floresel olnud umbes nädal aega ja jõudnud selle aja jooksul veendumusele, et reis siia oli end igati väärt. Floresel tundub elu rahulikum (kui mitte lausa uimane), inimesed sõbralikumad, toit parem ning siia jõuab ainult käputäis välismaalasi.

Saart läbib umbes 700km pikkune kitsas ja käänuline mägitee, kust avaneb vaade imeilusale maastikule. Kui rannikuala võib kohati olla Sumbawalikult kidur, siis sisemaad iseloomustab lopsakas mets, sügavad orud jõgede ja koskedega, vulkaanitipud pilvetupsude sees ja helerohelised riisipõllud mäe külgedel.

Mõned päevad puhkasime Labuanbajol. Florese rannikul on palju väikseid saarekesi, kus on ilusad liivarannad, helesinine vesi ja väga heas seisus korallrahud. Labuanbajolt saab nt paadiga mitmele saarele minna ja paaril neist isegi ööbida. Linnas on ka paar kohta, mis organiseerivad sukeldumisi ümberkaudsetesse kohtadesse. Mina käisin lihtsalt snorgeldamas ja õnnestus ka nii väga palju erinevaid värvilisi koralle naha. Vau, see oli ilus.

Teed on Floresel suht järsu kaldega. Ühel päeval istusime ühe rollerinaga pakiraamile ja kuna kogenematu juht üritas U-pööret keset mäge ning sõitis tagatipuks liivale, hakkasime rolleriga pikali libisema. Manööver tipnes sellega, et ma põletasin oma jala summuti vastu ära. Kohalikud tundsid kaasa ja määrisid haige koha hambapastaga kokku.

Edasi liikusime Bajawale, et sealt küladesse minna. Seal piirkonnas elavad ngadad, kes on pooleldi kristlased, pooleldi animistid. Nad elavad iseloomulikes kõrge katusega bambusmajades. Külas on mehele ja naisele viitavad esivanematele pühendatud ehitised, mille loomisega kaasneb loomade ohverdamine. Ühtlasi on seal kirik ja surnud maetakse kristlikult küla territooriumile.

Märkimisväärne on see, et järgmises põlvkonnas saab maja ja maalapi endale tütar, mitte poeg, ja kui abielluvad mees ja naine eri küladest, peab mees tulema naise katuse alla elama, mitte vastupidi. Kusjuures nende laps kuulub emapoolsessse, mitte isapoolsesse hõimu.

Bajawa kandis on tore ja põnev ning väikse linna kohta saab seal väga hästi süüa. Samuti on armas Moni linnake, kust saab külastada vulkaan Kelimutut, mis on kuulus oma kolme kraatrijärve poolest, mis mingite mineraalide tõttu värvi vahetavad. Meie nägime järvi, millest üks oli süsimust, teine helesinine ja kolmas rohekassinine, ent millalgi oli üks järv olnud punane.

Ronisime päikesetõusuks mäkke ja jälgisime värvide mängu. Sealne maastik on kaunis. Pole ime, et Florese inimeste jaoks mägi püha on.

Teadmiseks teistele, kes siiakanti reisimas on, lendude organiseerimine tagasi lääne poole ei ole lihtne (vähemalt Ramadani ajal). Nii et kõige targem oleks tagasilend endale Denpasarist soetada. Merpati lennukid lendavad küll iga päev Balile, aga pileteid saab alles paar päeva hilisemaks lennuks ja internetist saab piletit osta ainult kohaliku kaardiga.

Meie ostsime lennupileti Labuanbajost Denpasari, aga kuna Florese käänuline mägitee ei kutsunud sama teekonda tagasi tegema, siis mõtlesime piletid tühistada ja minna tagasi Maumerest. Pärast ca 5h asjaajamist sebisime tänaseks Merpati piletid Maumerest Floresel Kupangi Lääne-Timoris. Sealt lendame homme Trans Nusaga Balile. Hind tuli umbes sama, kui oleksime läinud Maumerest otse Denpasari.

Sumbawa on võrdlemisi suur saar Lomboki ja Florese vahel. Enamik turiste näib soovivat Sumbawat iga hinna eest vältida ja otse Floresele põrutada. Eks see on ka mõistlik. Sumbawa on vilets, räpane, agressiivne ja võib kokkuvõttes olla päris “rough”, kuigi ilusaid vaateid kohtab ka sellel kidura loodusega mägisel saarel.

Denpasarist Balil saab lennata Floresele Maumere’sse (Merpati) või Labuanbajole (Trans Nusa). Ühtlasi sõidab Mataramist Lombokil otsebuss Sumbawa idaossa. Mataramist tuleb Labuanbajo suunas ka väiksemat sorti laev, mis sõidab 3-4 päeva ja peatub siin-seal saarte läheduses snorgeldamiseks. Arvamused on läinud lahku, osade arvates on see olnud vaga lahe, osade arvates mitte.

Meie suutsime iga nurga peal peatuvate puupüsti täis bussilogude ning rolleritega saare 3 päevaga läbi loksuda. Hommikust õhtuni, tolmus ja kuumuses. Lühikest vahemaad sõidab buss siin terve igaviku.

Taliwangist saime rolleritega saare idaosas asuvasse Maluki rannikukülla, mis pidi surfareid ligi meelitama. Võibolla ei olnud siin surfihooaeg, aga surfaritest ei olnud haisugi. Järgmisena sõitsime bussiga Sumbawa Besari ja sealt edasi Dompusse. Pidime küll Bimasse välja jõudma, aga millegipärast tulime õigest peatusest paarkümmned km enne maha. 99% juhtudest küsin, kas see on õige koht, kui ma kindel ei ole, aga seekord mitte.

Nii olimegi pimedas kusagil pärapõrgus, ümbritsetuna 20 pealisest rollerikambast, kes kõik läbisegi tähelepanu võita üritasid. Bussijaamad on neil siinkandis sageli linnast väljas. Dompu jääb meelde selle poolest, et kõnniteed olid suuri auke täis (hiljem avastasime, et see on siin paljudele linnadele iseloomulik) ja seal oli ka seni kõige äärmuslikum öömaja senise reisi jooksul.

Sumbawa kubiseb neetult tüütutest rollerivendadest ja raha nöörivatest bemojuhtidest. Pidevalt kõnetab sind keegi lausetega Hey Mister, where you’re going? Ok-ok, we go… Where you come from? Transpordiga üritatakse pidevalt nahka üle kõrvade tõmmata, sh ka bussijuhid. Selge, et välismaalase käest kiputakse kordades kõrgemat tasu küsima, aga esineb ka keerulisemaid skeeme. Nt, kuna indoneeslased eriti inglise keelt ei mõista, siis kirjutatakse number liivale, aga sõidu lõpuks väidab juht, et kirjutas ühe nulli rohkem…

Lõpuks jõudsime Sapesse, kust pidime praamiga üle mere Floresele saama. Muidugi oli vahepeal graafikut muudetud, nii et oleksime pidanud peaaegu 2 päeva Sapes kükitama. No tänan, ei. Sape oli üks järjekordne urgas, kus ei olnud mitte midagi teha ega vaadata, rääkimata söögikohtadest või internetist.

Mõne aja pärast kohtasime vastabiellunud Rootsi paari, kes lendasid Balilt Bimale ja lootsid samuti laevaga Labuanbajosse saada ja olid neid ümbritsevast ilmselgelt šokeeritud. Pulmareisile pole Sumbawale mõtet minna.

Pika kauplemise peale saime järgmisel hommikul paadi peale, mis sõitis 8h. Meri oli üllatavalt rahulik. Labuanbajo oli võrreldes vahepealse paari päevaga paradiis. Kuna hetkel on Ramadan, siis moslemikesksel Sumbawal oli päris keeruline päeval midagi süüa saada peale puuviljade ja pika säilivusajaga kreemiküpsiste, mida putkadest osta saab. 85% Florese elanikest on katoliiklased, nii et lõpuks sai süüa.

Siin reisides peab paratamatult tõdema, kui suur ja lai on Indoneesia. Vahemaad on tohutud ja isegi, kui reisisiht asub ainult 20km kaugusel, võib sõit sinna vabalt 5h aega võtta. Nii et pikemad distantsid on mõistlikum lennukiga sõita, võidab ajas ja oluliselt kallim see ei ole. Meie otsustasime Floresele millegipärast maad ja merd pidi minna.

Esimesed päevad tutvusime Yogyakartaga, mis asub umbes saare keskel. Olgu öeldud, et riigi 255 mln elanikust elavad Javal umbes pooled. Seal asub ka pealinn Jakarta ja koos Baliga on nad majanduslikult paremal järjel võrreldes ülejäänud ca 17 000 saarega.

Yogyakarta ise mingit väga suurt sümpaatiat minus ei äratanud. Tolmune, inimesi puupüsti täis ja muudkui batik siin ja batik seal (batik on sellekandi käsitöö tõmbenumber). Põhiturg oli ka igav. Kulminatsiooniks oli sealt paarkümmend km eemal asuv massiivne budistlik Borobuduri tempel, mis pärineb 9. sajandist. Mitmetasapinnaline ehitis, kus on sadu väikseid stupasid, buddha kujukesi ja barreljeefe.

Omamoodi märkimisväärne on see, kuidas seda templit (nagu ka Ankgori) restaureeritud on, sest aegade jooksul on see pidanud küll lavat, maavärinat kui pomme üle elama. Jõudsime hommikul 7ks kohale ja inimesi praktiliselt ei olnud. 8 paiku enam pildistada ei saanud, päike oli seniidis ja tekkisid tugevad varjud.

Yogyakartalt sõitsime ööbussiga Balile ja sealt kohe Lomboki poole edasi. Lombokini jõudmiseks busside ja praamidega kulus vähemalt üle 24 tunni, sellest 5h oli praam Balilt Lombokile. Lombokil ööbisime Senggigi nimelises linnas. Balile vaheldust otsivaid turiste ja hangeldajaid oma rollerite-bemodega leidus küllaga. Viimane on suht levinud transpordivahend kogu riigis.

Bemo on väiksemat sorti mikrobuss, mis uhab rõõmsa kohaliku diskomuusika saatel ühest linna otsast teise ja korjab inimesi peale. Reisijatele on 2 pinki. Tavaliselt on bemo ehitud suurte kleepekatega akendel ja kummalise pehmete mänguasjade altariga rooli korval. Bemo võib ka pikemaks sõiduks kasutada, aga siis peab valmis olema hinna üle pikemalt kauplema. Bemovennad võivad olla hullemad nöörijad kui India rikšajuhid.

Nagu Jaaval ja pärast ka Sumbawal nägime, kasutatakse siin päris palju “takso” teenuse pakkumist ka hobukaarikutes. Senggigil viitas üks hoburakendi juht oma küüdile ja ütles hellitavalt “Lombok Ferrari”.

Järgmisel päeval sõitsime Mataramist kohaliku bussiga Sumbawale Taliwangi. Muuhulgas täidab buss ka veoauto funktsiooni ja laotakse nii sees kui katusel korralikult inimesi ja asju täis. Tühjana bussid lihtsalt ei liigu ja kui kogu ruumi maksimaalselt ära kasutada ei saa, siis oodatakse.

Niisiis algasid seiklused Sumbawal. Tagantjärele tarkusena oleks ehk mõistlikum olnud otsida Mataramist mingi turistibuss otse Florese poole. Hiljem saime teada, et selliseid liigub küll sinna suunas. Aga sellest juba järgmine kord.