Pühapäeval jooksin oma esimese maratoni. Suutsin täita oma eesmärgi ja läbida 42,195 km. Lõpetasin üle oma esialgsete ootuste ajaga 4 tundi, 12 minutit ja 39 sekundit.
Maratonile eelneval nädalal sõin rohkem süsivesikurikast toitu, käisin ainult kahel korral jooksmas ja püüdsin mitte väga palju ringi rahmeldada. Sellest hoolimata oli ärevus tuntav ja neljapäeval oli pulss joostes oluliselt kõrgem kui tavaliselt. Mind lohutas see, et treeneri sõnul on võistluspabin jooksja jaoks pigem hea kui halb.
Maratoni hommik
Vaseliiniga keha sisse mökerdades tekkis tunne nagu läheksin lahingusse. Tegelikult tundubki nagu oleks igal jooksjal maratonile minnes oma sõjaplaan. Oma strateegia, kui kiiresti joosta; mida, kui palju ja millal süüa-juua; mida selga panna; mida kaasa võtta jne. Tagantjärele võin öelda, et minu lahinguettevalmistus minu puhul justkui töötas. Kas see ka kellegi teise puhul töötaks ei oska öelda.
Start oli 9.30. Kuna ilm tundus päikeseline olin otsustanud pikkade retuuside ja lühikeste käistega pluusi kasuks. See oli ka lõppkokkuvõttes suht õige valik, hoolimata sellest, et suurem osa distantsist tuli läbida vihmaga. Alguses oli vihm isegi hea, kuna see jahutas keha maha ja õige jooksuriietus juhtis niiskuse kehast eemale, nii et külm ei hakanud. Kui aga natukene rohkem sadama hakkas ja lombid tekkisid, asfalt libedaks läks ning botased läbimärjaks said ei olnud enam nii mõnus.
Läbisin erinevad valutasemed. Juba ca 15 kilomeetril tundsin, et taldadele hakkavad tekkima villid. Seejärel hakkasid tunda andma sääred, siis labajalad ja siis puusad. Need, mida ma kõige rohkem kartsin, ehk selg ja põlved, ei hakanudki valutama. 30-35 kilomeetril, mida üldjuhul kõige raskemaks hetkeks peetakse, oli mul võhma küllaga ja ka pulss oli minu kohta üllatavalt normaalne, ainult et säärelihased tahtsid lõhkeda ja villid tundusid mõlemal jalal juba terve päka suurused olevat.
Mingil hetkel otsustasin, et ma ei tohi enam jalgadele mõelda, muidu ei saa ma edasi joosta. Ja mul ei tekkinudki kordagi tahtmist seisma jääda või kõndima hakata. Jooksin oma pudeliga, mida paaris joogipunktis energiajoogiga täita lasin. Mingit sööki ma ei tahtnud ja energiageeli mul endal kaasas ei olnud, energiajoogist ja vahepeal võetud ühest valuvaigistist täiesti piisas mulle.
Alustasin 4:30 lõpetada plaaninud pace keeperitega, ca 39 kilomeetril jõudsin järele 4:15 pace keeperitle ja 40 kilomeetril jooksin neist mööda. Olin 4 tunni ja 30 minutiga lõpetamiseks endale ajad, millega vaheajapunkte läbida, pastakaga käe peale kirjutanud. Jooksin ühtlase tempoga, lõpus kiirus pigem isegi natukene kasvas. Keskmine pulss oli 174.
Hea oli see, et väga palav ja tuuline ei olnud, muidu ei oleks ma jõudnud ehk tempot hoida. Palju aitas muusika, vahepeal isegi laulsin kaasa… Ma ei teagi, millele ma joostes mõtlesin. Ilmselt eelkõige pealtvaatajatele ja teistele jooksjatele. Kalkuleerisin oma aegu ja võtsin kilomeetri korraga. Pärast 34 kilomeetrit mõtlesin, et ainult 8 kilomeetrit veel, tavaline treeningdistants, nii et siis läks mul kokkuvõttes kergemaks.
Finiš oli tore
Paratamatult tuli naeratus näole. Hea on joosta, kui pealtvaatajad kaasa elavad. Jäin seisma ja mulle pandi medal kaela. Paar sammu hiljem sain aru, kui kanged jalad olid ja alles nüüd, paar päeva hiljem, lubavad reie- ja säärelihased enam-vähem normaalselt kõndida ja istuda.
Ausalt öeldes ei teagi veel, kas ma hakkan jooksmisega edasi tegelema ja kui tõsiselt ma seda võtaksin. Selle paari kuu jooksul hakkas jooksmine mulle tegelikult meeldima, ent ma tean, et sellega jätkamiseks oleks mul enda jaoks uued eesmärgid vaja püstitada ja see, kas ma seda teha tahaksin selgub ilmselt aja jooksul.
Kahtlemata andis kogu see ettevõtmine mulle võimaluse oma piire tunnetada ja iseennast paremini tundma õppida. Hetkel on tunne, et võiksin põhimõtteliselt kõigega hakkama saada, kui vähegi tahan. See on hea tunne.
