Traveller’s blog

Öelda, et olen taastunud, oli ehk natukene ennatlik. Ma ei ole nii põhjalikku toidumürgitust veel mitte kusagilt saanud. Mingil hetkel reisi jooksul tuleb see muidugi ikka läbi teha, kui toituda tänaval valmis vorbitud vürtsikatest roogadest ja jahutavatest puuviljakokteilidest.

Koduteel kohtusin Amsterdami lennujaamas sõbrantsiga nagu meil ikka tavaks, kui ma läbi Amsterdami kuhugi teel olen. Moodne ühiskond. “Hei! Olen lennujaamas ja ilma jopeta, saame kokku?” ning möödubki 5h niisama juttu puhudes nagu poole tunniga.

Järgmise kahe kuu väljavaade on sisuliselt iga päev trenni teha, et 24. mail Kopenhaageni maraton läbi joosta. Ma ei ole seoses Tai reisiga nii kaua aega (ca 1 kuu?) treeninud, et hirm on näha, kui kõvasti vorm langenud on.

Viimasel korral jooksin 18 km ja see on hetkel ka kõige pikem distants, mis ma läbinud olen. Täna alustan uuesti. Esmaspäeval ootab mind ülevaatus Spordimeditsiini SA-s, kus mulle tehakse koormustest ja öeldakse, millise pulsiga mul ok joosta on.

Lisaks ootavad Tais tehtud fotod üle vaatamist, kategoriseerimist ja veebi panemist. Arvestades, et neid on palju ja kõik on raw failid, võtab see omajagu aega.

Reis oli väga tore. Nägin ilusaid ja erilisi kohti, kohtusin huvitavate inimestega, sain pildistada nii palju kui hing ihaldas, mitte midagi teha, hästi süüa ja põnevaid asju proovida. Mul olid Tai osas ikka päris korralikud eelarvamused. Tegelikult oleksin nii põhjas kui ka lõunas kindlasti veel paar nädalat tegevust leidnud.

Üksi reisimist julgen kindlasti soovitada. Kohati tundus, et nii koged end ümbritsevat palju tervamalt, kuna oled uuele rohkem avatud. Ja üksi olek on ka täiesti valiku küsimus. Iga päev on võimalus kedagi omasugust kohata.

Pärast reisi on mul alati tohutult energiat ja uusi ideid. Sukeldun tagasi ja loodan, et see tunne niipea ei kao.

Andamani rannikul suundusin Krabisse ja seejärel Ao Nangi. Sealt sain paadiga Railay’sse Hat Ton Sai randa. Merest välja ulatuvad ja rannikut ääristavad teravad metsaga kaetud kaljunukid, erksinise veega rannad lahesoppides, tohutud koopad, mis meenutavad seestpoolt suuri katedraale. Imeilus koht.

Hat Ton Sai kaljud meelitavad sinna peaasjalikult mägironijaid ja seljakotimatkajaid. Rahulik seltskond, mõnus atmosfäär, mitte liiga paljude turistide poolt rikutud (veel). Hommikul käivad nad ronimas, päeval ujumas, õhtupoolikult lesivad ranna ääres mõnes “välikohvikus” ning öösel jooksevad paduvihma eest oma hurtsikusse varjule. See on üks nendest kohtadest maailmas, kuhu tahaksin tagasi minna.

Ühel päeval matkasin kahe teise reisijaga, kellega olin idarannikul juba kokku põrganud, läbi ümberkaudsed koopad ja rannad. Üks nendest oli Horacio – noormees Tšiilist, kes otsustas aasta vabaks võtta ja reisida, hetkel on ta 9 kuud juba reisinud. Teine oli Ryan, karatekas-mägironija Kanadast, kes on valinud elustiili natukene aega kodus töötada ja seejärel mitu kuud reisida.

Õhtul veetsime tunde rannal ja puhusime juttu. Veider, kui hea on mõnikord rääkida oma elust võhivõõrastele inimestele ja kui hea on nendega aus olla. Mõlemad neist olid viimasel reisil kümme päeva mediteerinud ja justkui leidnud oma tasakaalu. Ma usun, et pidingi nendega kokku sattuma.

Railays proovisin ka kaljuronimist. Ma olen sellega küll kunagi ammu tegelenud, aga siledast kaljust üles saada on ikka hoopis teine tera kui Tallinna sisehallide seintest. Railay ronimiskohad ei ole vist kõige lihtsamate killast ka. Igatahes on tänaseni käelihased omadega täitsa otsas. Lõpuks tasus see turnimine end ära, sest vaade ülevalt oli suurepärane.

Railayst võtsin ööbussi Bangkokki. Tuttav kõhuhäda iga reisi lõpus ei jäänud ka seekord tulemata. Ei tea, mida halba ma seekord sõin, aga nii bussisõit kui ka Bangkokis esimesse ettejuhtunud guesthouse’i loivamine oli ikka suht halb. Järgmine päev kulges valdavalt oma toas.

Praeguseks olen juba taastunud ja paari tunni pärast asun tagasi koduteele.

Chumphonist viis praam mind paari tunniga Ko Taole ehk Kilpkonna saarele Tai idarannikul. Lootsin eest leida rahuliku saarekese, istuda rannas ja puhata pidevast ringiliikumisest, aga väikese saare kohta oli Ko Tao üsna lärmakas, turistirohke ning midagi peale sukeldumise seal suurt teha ei olnud. See on ka see, mille pärast suurem osa inimesi sinna sõidab ja sai ka minul ära proovitud.

Kuna ma ei teadnud, kas sukeldumine on minu jaoks, võtsin ühepäevase nö. tutvumiskursuse, kus seletatakse lühidalt mis kuidas toimib ja mida tegema peab ning siis lähed varustusega vette ja saad proovida.

Kokkuvõttes oli see väga põnev ja esialgne ebakindlus vee alla mineku osas sai mul ületatud. Samas oli kogu see retk ilmselgelt kiirustatud ja pealiskaudne, nii et selles, kas sukeldumine on minu jaoks, saan ma ilmselt veenduda alles siis, kui kogu kursuse läbi teen. Võibolla järgmisel reisil?

Eile sõitsin laevaga edasi Ko Pha Nganile, mis on tuntud oma full moon party’de poolest. Mina tulin siia lihtsalt natuke puhkama ja igasugustest pidudest ja rahvamassidest hoian suure kaarega eemale. Õnneks on viimane täiskuupidu just ära toimunud. Täna rolleriga mööda saart ringi vurades leidsin oma suureks üllatuseks uskumatult tühju, silmipimestavalt valge liiva ja helesinise veega ilusaid randu.

Nii et viimased neli päeva on möödunud … lihtsalt. Sulistan kaldal varbaid soojas vees, vaatan snorgeldades, kuidas kollasetriibulised kalad minust mööda mulistavad, kiikan naeratades päikese poole, kuulan, kuidas tuul palmioksi sahistab, loen õhtul rannal taevas tähti ja mõtlen, miks ma ei oska end igal hetkel nii õnneliku ja rahulikuna tunda. Reisides justkui leiaksin end üles, ainult selleks, et igapäevaelus end jälle ära kaotada.

Homme asun uuesti teele. Sedapuhku läände, Andamani rannikule. Kuuldavasti on äikesevihmad ka seal möödas.

Kui ma giid Pati ja hispaanlase Sergiga varahommikul Mae Sariangist teele asusin, ei oleks ma eales oodata osanud, et paari tunni pärast on mul au osaleda ehtsas lawa hõimu pulmas. Ent kui me lawade külasse kohale jõudsime, avanes mulle üks ehedamaid kogemusi, mida oma reisidel seni üldse näha või tunda olen saanud.

Lawad, kes on pärit Kambodžast, on Tais elanud juba kaua ja ka see küla üleval mäe otsas on seal olnud juba mitmeid põlvkondi. Oli näha, et moodne maailm on ennast kuidagi ka nende inimeste lihtsasse külaellu nihverdanud, kuigi äärmiselt veidral moel ja väljendudes üksikutes asjades nagu aastakümneid vana televiisor või mobiiltelefon.

Pulm toimus ühe majakese teisel korrusel. Mehed popsutasid väljas piipu ja tükeldasid tähtpäevaks tapetud siga. Iseloomulike oranžide kaelaehete ja kirjude omakootud seelikutega naised olid kogunenud kööki kolde ümber ning nii mõnigi neist tõmbas piipu või näris beetlipähklit, millest suu hirmuäratavalt punaseks värvub.

Pruut ja peigmees olid riietatud valgesse ja võtsid külalisi vastu elutoas. Publik istus mattidel ja jälgis tseremooniat.

Majad selles külas on peaasjalikult tiigipuust ja katused kas traditsiooniliselt tiigipuu lehtedest või eterniidilappidest. Künklik tee oli tsementeeritud. Lapsed ringi jooksmas, emised pisiperega, kuked, kanad. Ja siis veel mõni külaelanik teel pulma. Muidugi elavad nad vaeselt ja sõltuvad täielikult oma põllulapikestest, aga selles on oma võlu. Kui nad elaksid teistmoodi, kaoksid ehk ka nende traditsioonid.

Ma ei tea, kas see oli sellepärast, et Pat oli nende tuttav või olid kõik pulma pärast nii elevil, aga lawad olid meiega äärmiselt avatud. See vahetu suhtlemine nendega, käia kodunt kodusse ja vaadata, kuidas nad elavad, mida nad teevad… oli lihtsalt nii eriline. Ma pildistasin vist paarsada pilti ja lubasin tagasi tulles oma fotod ka külarahvale saata.

Jõudsime selle päeva jooksul veel kareni hõimu vaatamas käia, seal pildistada ja kohapeal kasvatatud värskelt jahvatatud kohvi juua. Sama kohvi pidavat ka Starbucks edasi müüma (loomulikult umbes 4 korda kallima hinnaga).  Lõunat sõime templi ees Pati ema juures, kes on buddha nunn.

Õhtul ootas ees bussisõit Bangkokki ja sealt hommikul kohe edasi Chumphoni nimelisse linna, kust ma homme Ko Tao praamile hüppan. Busse ei taha ma enam mõnda aega näha – 19h sisuliselt jutti… Ma ei kujutanud ette, et ma eales nii pikalt sõita viitsiks, aga eilne päev oli seda väärt.

Bussijaamas otsustasin sõita Myanmari piiriäärsesse linna nimega Mae Sot. Otsustavaks sai soov liikuda lõuna poole ja ühtlasi soov näha hõime oma tegelikes külades kaugemal turisti teeradadest.

Kokku 7h bussi ja puupüsti täis minibussiga ning kohal ma olingi. Hiljem linna peal ringi jalutades selgus aga, et turiste siinkandis praktiliselt ei ole ja mingeid organiseeritud matku keegi enam ei korralda.

Mae Sotis liikus ringi igasuguse päritoluga inimesi, aga midagi-kedagi väga huvitavat pildistada ma leida ei suutnud. Ainsaks erandiks oli ehk toiduturg, kus lisaks tavapärasele stuffile müüdi ka väikseid rohelisi kilpkonni, kes rõõmsalt pesukausis sulistasid, ja suuri konni.

Üldse oli see linn kuidagi kauge ja ebasõbralik. Seal esineb pidevalt rahutusi Myanmari ja hõimude vahel ning eks seda ebastabiilsust oli ka linna aurast tunda. Siia sõites pidi politseile oma 5 korda passi näitama. Linnas tegutseb hulk mittetulundusühingute inimesi, kes põgenike olukorda parandada püüavad.

Magasin pikalt ja sügavalt. Guesthouse’is olid roosad mõmmide ja südametega linad, see tõi hea une. Järgmisel hommikul otsustasin lahkuda tagasi põhja poole. Hüppasin päevinäinud oranžile sawngthaew’le (mis on sisuliselt nagu suur lahtine rikša, kus on 2 kivikõva pinki) ja järgmised 6h rappusin koos tosina kohaliku ja ühe reisija mootorrattaga Mae Sariangi. Tee lookles üles ja alla, möödudes hõimuküladest ja suitsevatest mägedest (siinkandis põletatakse praegusel aastajal maad, et seda vihmade tulekuga viljakamaks muuta).

Mae Sariang on väiksem ja armsam, sellel linnal on juba karakterit. Kuigi turistid on praeguseks juba ka siit haihtunud ja juba tühipaljas bussipileti ost oli oma tunni aja töö, kuna inglise keelt keegi siin eriti ei räägi.

Homme ootab mind ees retk kareni ja lawa hõimuküladesse ja seejärel juba elupikk bussisõit Bangkokki, kust ma otsejoones lõunasse lähen. Arvestades ilmateadet, mis lubab järgmiseks nädalaks Andamani rannikule äikest, siis ida poole.

Esmaspäeva hommikul põrutasin päevasele matkale Chiang Dao piirkonda (Chiang Maist veelgi rohkem põhja pool), mille jooksul avanes mul võimalus kohata selliseid värvikaid karaktereid nagu graafilisest disainerist ameeriklanna, kes viimased 3 kuud Hiinas inglise keelt õpetas; tumepruuniks päevitunud elurõõmus Rootsi pensionäripaar, kes juba 17 aastat kõik talvekuud Tais ringi reisivad; ja 2 poolakat, kellest üks lõunalauas ausalt üles tunnistas, et tuli Taisse naist otsima.

Reis oli väga meeleolukas, hoolimata sellest, et see igatpidi turismimaiguline oli. Esmalt tutvusime mingi kodukootud paberivabrikuga ja saime teada, et ka elevandi väljaheidetest ja banaanikoortest tehakse paberit. Sellele järgnes retk Tham Phra Noni koopasse, mis ei ole küll kuigi sügav, aga see eest 360 m pikk ja hõlmab endas lugematul arvul buddha kujusid.

Suurema osa ajast kõndisime ringi erinevate mägihõimude külakestes. Tai on riiki lubanud sadu tuhandeid inimesi Myanmarist, Laosest ja Kambodžast, kes elavad siin nn põgenikelaagrites ja sisuliselt agraarühiskonnas, hoides üleval oma usku ja traditsioone. See vähene, mida mul näha õnnestus oli ka osaliselt turistide jaoks konstrueeritud – selleks, et hõimurahvad saaksid külastajatele oma käsitööd müüa, mis on üks nende olulisemaid sissetulekuallikaid.

Ent hoolimata sellest jättis nende külade nägemine mulle sügava mulje. Nende inimestega suhtlemine ja nende pildistamine oli hämmastav. Oli näha, et nad on turistidest väsinud, aga oli ka näha, et nad oli tänulikud iga bahti eest, mida turistid maha jätsid. Selleks, et selliseid hõime korralikult pildistada, tuleks ette võtta hoopis teistlaadi matk, mida paraku tavalised tuuriputkad ei paku ja milleks mul seekord ka aega ei jätku.

Chiang Mai on olnud nii tore, et jäin siia veel üheks päevaks ja praeguseks on orienteerumine juba super. Vaatasin täna veel natukene watte, käisin muuseumis, ostsin koju mägihõimude tikanditega käsitööd (sest see oli lihtsalt nii kaunis) ja lõpetuseks proovisin ära traditsioonilise Tai massaaži. Jah, see oli valus, aga pärast oli hea olla ka.

Homme hommikul lähen edasi. Vaatan bussijaamas, kuhu.

Eranditult igal naistepäeval saan ma ühelt oma armsalt sõbralt sõnumi “Elagu naised!” See toob naeratuse suule. Eriti täna, kui ma sõnumit saades parajasti suht tulutult oma 40 kraadises kuumuses linnas tund-paar ringi olin orienteerunud ja millegipärast ikka samasse kohta tagasi jõudsin. Olgu öeldud, et lõpuks leidsin kõik vajalikud templid üles (kuigi viimase siiski juhuslikult :).

Reis sihtkohta kulges üllatavalt kiiresti, suurem osa sellest möödus magades. Seiklused algasid Bangkokis. Mõtlesin õhtuse bussiga kohe samal päeval põhja Chiang Maisse sõita. Läksin siis lennujaamas bussile, mis viis mind aga hoopis rongijaama.

Noh, otsustasin, et lähen siis hoopis rongiga. Rongiga on sõit küll 3 tundi pikem (13h) ja suti kallim, aga kell oli päris palju juba ja rongijaamast metrooga bussijaama minek oleks vähemalt tund aega võtnud. Mõtlesin, et ehk on rongiga ka mugavam.

Oligi. Teise klassi magamisvagun oli igati vonks. Meenutasin rongielamusi Indias. Milline kontrast – puhtad linad, ei mingeid koduloomi, võimalus osta toitu 10 korda kallima raha eest, üks lai pink ainsa inimese peale. Hommikul selgus siiski, et rong sõitis mingil teadmata põhjusel 4h kauem ehk siis kokku 17h.

Leidsin huvitava öömaja (tuba on pooleldi puidust, pooleldi papist ning keset suurt tühjust lebab maas rõõmsavärvilise lilla linaga madrats).  Jalutasin poolunes Chiang Mais ringi, sõin aplalt kohalikku toitu ja otsustasin, et lähen homme ühele organiseeritud matkale, et näha Myanmarist ja Laosest Taisse immigreerunud hõimurahvaste külasid.

Ja lõpetuseks. Head naistepäeva kõigile, kellele seda täna veel meelde tuletatud ei ole.