Enne peatselt algavat uut reisi riputasin üles mõned fotod Hongkongist ja Macaust, kus ma eelmise reisi ajal detsembris päev-paar peatusin.
Mõlemad linnad on üles ehitatud stiilis “hiinalinn kohtub pilvelõhkujatega”, kus iga m2 on arvel. Ent Hongkong on endine Inglismaa koloonia, Macau kuulus Portugalile. Sellest tulenevalt leidub Hongkongis ehtbritilikke Hiinale kohandatud iseärasusi, kui Macaud iseloomustab peale suure arvu kasiinode vahemerelik aura ja killuke vanalinna.
Aeg, kus tuleks hakata ostma kallimaid näokreeme, millel on väidetavalt kortsudevastane toime.
Aeg, kus võib vaja minna liigesekreemi, eriti, kui otsustad selles vanuses maratoni joosta.
Aeg, kus vanuse pakkumisega kümme aastat eksimine on kompliment ja aeg, kus oma vanust nii naljalt enam ei avaldata.
Aeg, mil mälu hakkab petma.
Aeg, mil iga aasta edasi on lähemal kriitilisele piirile, kus võiks mõelda pereelule.
Aeg, kus sa oled saanud aktsepteeritavaks kõigile soliidsemas eas inimestele, kellega koos töötad ja aeg, kus sa võid ise kõigile noorematele vanemlikke nõuandeid jagada.
Ehk siis aeg, kus tuleks lõpetada lollitamine ja hakata elama.
Tühja kah… Tuleb tõdeda, et kolmekümneselt on elu palju parem, kui kahekümneselt. Ma olen parimas vormis ja oskan iga päeva rohkem nautida, kui kunagi varem. Nii et, meie terviseks, juubilarid!
Üks huvitavam asi eelmise nädala Photoshopi kursuselt oli tutvumine Adobe Creative Suite’i failihaldusprogrammiga Bridge. Kuigi Bridge‘iga saab avada kõiksuguseid faile, sobib see programm eriti hästi just fotode haldamiseks.
Aja jooksul on mul kogunenud tuhandeid fotosid ja olen juba ammu mõelnud, et võiks neid kuidagi nutikamalt kategoriseerida, kui pelgalt aastate ja teemade kaupa. Bridge võimaldab fotodele juurde panna erinevaid märksõnu, silte, anda hinnangu 5 punkti skaalal, lisada info autori ja pildi kohta. Nii tekib Bridge’i omamoodi pildipank, kus saab fotosid eeltoodud kriteeriumide alusel sorteerida.
Ühtlasi on Bridge hea fotode vaatamiseks ja analüüsimiseks. Programm näitab fotode metadatat ehk siis seda, millise ava, säriaja ja ISO-ga foto tehtud on. Lisaks psd failile või tavapärasele jpeg-le kuvab Bridge ka raw faile. Lihtne on kõrvutada kahte fotot, neid suurendada ja omavahel võrrelda. Muuta saab nii seda, kuidas pilte kuvatakse (kas pisemate piltidena, filmiribana või suurena) kui ka seda, milline on töölaua taustavärv.
Ja mis põhiline, kui panna fotodele Bridge’is mingi info külge, siis jääb see alles ka siis, kui vaadata neid faile teisest arvutist, kus Bridge’i ei ole (kuigi seda infot näeb vaid Bridge’is jt analoogsetes programmides). Kui kedagi huvitab täpsem info, siis leidsin internetist sellise manuaali. Kuigi tegelikult ei ole selleks isegi ehk erilist vajadust, sest Bridge on imelihtne.
Tänaseks olen Kopenhaageni maratoniks treeninud 7 nädalat ja varasemast maratoniteemalisest postitusest on möödunud umbes kuu. Olles üllatunud, kui paljudele inimestele maraton ja kõik sellega seonduv südamelähedane on, mõtlesin teha kokkuvõtte vahepealsest ajast, mille jooksul olen kogenud nii jooksmise võlusid kui ka valusid.
Alates jaanuari lõpust on meil Tiinaga treener (Rein Raspel), kes on teinud meile küllaltki kange treeninggraafiku, mis koosneb sellest, et nädala sees on 3 ca 1 tunni pikkust jooksutrenni koos erinevate lihasharjutustega, kord nädalas on 5 km sõudmist ja jõusaal, kord pilatest/ ujumist ning kord pikka jooksu, mis igal nädalal kilomeetri võrra pikeneb. Praeguseks olen jõudnud järjest joosta umbes 2 tundi.
Juba aastaid painanud seljavalu on hakanud taanduma, hoolimata sellest, et arstide sõnul on just jooksmine üks nendest spordialadest, mis mulle vastunäidustatud on. Ilmselt on trenniga tugevnenud nii kõhu- kui ka seljalihased, sest kui varem sain ilma seljavaluta järjest joosta umbes tund aega, siis nüüd juba topelt niikaua. Teine hea asi on see, et mu keskmine pulss on hakanud langema ja positiivne on ka see, et pulss taastub päris kiiresti.
Ühel treeningul suutsin kiirendades oma reielihase kuidagi ära tõmmata ja pärast kaht nädalat annab see endiselt peale trenni tunda. See on ka põhjus, miks ma ei ole seni veel ühelgi nädalal 6 trenni suutnud teha ning olen piirunud 4-5 korraga. Teine asi on muidugi ka see, et Tiina on juba mitu nädalat haige olnud ja üksi treenida ei ole üldsegi nii lõbus. Motivatsiooni peaaegu iga päev üksi trenni minna on raske hoida.
Kui pildistamise dilemma on sageli see, kas otsustada suurema ava ja lühema säriaja või pikema säriaja ja väiksema ava kasuks, siis jooksmisel on samamoodi. Kui hoida keskmine pulss umbes 150 juures, siis tähendaks see aeglasemat jooksu ja ühtlasi seda, et lihaseid tuleks kauem traumeerida. Kui joosta aga kõrgema pulsiga, siis jookseksin küll kiiremini, ent tekib väsimuse oht. Pildistamisel mõjutab valik teravussügavust, jooksmisel vastupidavust.
Ilmselgelt oleks kõige optimaalsem, kui suudaksin joosta hea keskmise pulsiga lihtsalt kiiremini kui praegu. Eks näis, aga arvata on, et seda saab tõesti teha ainult trenn 5-6x nädalas 🙂 Veel 91 päeva on aega.
Üha rohkem läheb tööga seoses vaja Photoshopi üksikasjalikumat tundmist. Kuigi seni olen oma fotode puhul Photoshoppi kasutades piirdunud tonaalsuse ja kontrastsuse paika timmimise ning piltide kadreerimisega, siis inimesi ja akte pildistades läheb paraku rohkem teadmisi vaja.
Niisiis ootabki mind järgmisel nädalal ees kolmepäevane enesetäiendus Photoshopi vallas. Youtube’is leidub tohutult erinevaid õpetusi konkreetsete PS tööriistade kasutamiseks, leidub ka nalja ja näiteid totaalsest muutumisest. Nagu nt see.
Arvatakse, et ca 99% moeajakirjade fotodest on korralikult ümber töödeldud. Veider mõelda, kuidas ühe programmi abil saab kujundada illusiooni täiuslikest inimestest ja sageli nii veenvat. Mitte, et ma fototöötlust sellisel määral pooldaksin, ent eelneva näite põhjal võib ehk öelda, et see on lausa kunst omaette.
Jaanuar sai läbi ning nagu lubatud loosisin kõigi Kambodža fotode kommenteerijate vahel välja auhinna võitja. Seega on mul hea meel teada anda, et Mait, pilt on Sinu.
Anna teada, millist fotot Sa kangale trükkida ja raamida sooviksid ning nädala pärast on pilt Sinu. Foto trükime kangale ja pingutame 40×30 cm suurusele 2 cm paksusele raamile.
Kokkuvõtteks võib veel öelda, et maitsed on päris erinevad, ent mulle laekunud kommentaaride põhjal oli fotode top 5 midagi sellist:
Paari nädala pärast on sõbrapäev. Peagi selle kannul naistepäev. On inimesi, kes neid päevi tähistavad ja neid, kes neid ignoreerivad. Täpselt nagu on lugu jaanipäeva, aastavahetuse ja teiste pühadega, sealhulgas sünnipäevadega.
Ükskõik, mida sõbrapäeva või naistepäeva kohta arvata, igatahes tundub, et need tähtpäevad on välja mõeldud selleks, et meid distsiplineerida. Kui me vähegi ostame ära nende päevadega seotud ideed, mõtleme paratamatult oma sõpradele või armsamatele ja proovime neile seda kuidagi öelda. Ja sellega seoses – neid üllatada.
Mulle tundub, et ilm kodumaal ei oleks nii trööstitu, majanduskriis nii hirmutav ja argipäev nii väsitav, kui meie ümber oleks rohkem üllatusi, mis panevad naeratama. Isegi kui selle esilekutsujaks on sõbrapäev punaste rooside, südamekujuliste õhupallide, šokolaadikommide jm roosamannaga või siis naistepäev – üks päev aastas, kus näeb igas vanuses mehi lilledega ringi askeldamas ja kus igal naisel on lootust üks kingiks saada.
Võib ju mõelda, miks peaks kedagi meeles pidama just nendel päevadel ja miks ei võiks inimesed oma lähedasi spontaanselt igal suvalisel päeval üllatada. Tõepoolest, ellu kulub rohkem üllatusi kui sõbrapäev, naistepäev, sünnipäev või mõni aastapäev. Kui see aga meelest läheb, siis on vähemalt kaks tähtpäeva aastas, mis seda taas meelde tuletavad.
Osalenud juhuslikult ühes vestluses möödunud aasta hilissügisel, andsin lubaduse joosta 24. mail läbi Kopenhaageni maratoni. Jah, ikka 42 kilomeetrit ja 195 meetrit.
Sellest kribuskeemist on küll raske aru saada, aga see on rada, mis tuleks Kopenhaageni maratoni joostes linnas läbida.
Miks ma seda tegin? Ei teagi. Kuna mu hea sõber jooksis eelmisel kevadel maratoni, teadsin väga hästi, kui palju selle nimel sisuliselt nullist alustades pingutada tuleb ja oleksin võinud selle teadmisega kohe sellest mõttest loobuda. Aga ju ma siis tahtsin nii väga teada saada, kas ma tegelikult ka suudaksin seda teha. Ja tahan endiselt.
Ma ei ole kunagi eriti jooksmist armastanud. Küll on valutanud selg, küll põlved. Seetõttu alustasin eesmärgiga joosta 10 kilomeetrit ja ülejäänud maa kiires tempos läbi kõndida. Seda niikaua, kuni ma kuulsin, et mu kolleegid hakkasid kihla vedama, mitmendal kilomeetril mina ja selle hullumeelse idee kaasosaline katkestame.
Järgmine siht oli kerge sörgiga 6 h sisse jõuda, et maratoni aeg kirja saada. Vaikselt jooksma hakates kasvas enesekindlus ja ambitsioon ning tänaseks on eesmärk jõuda 5 h sisse. Esimesel jooksuvõistlusel käidud, keskmine pulss on langenud ja pisut üle tunni aja järjest sörkida pole enam mingi probleem, kuid tohutult palju tööd on veel ees.
Üha rohkem keerleb mu elu hetkel ümber selle ühe daatumi. Jooksen 3-4 korda nädalas. Põhjalik jooksutrenn on nädalavahetusel, mis igal nädalal pikeneb 10 minuti võrra. Lisaks käin 1-2 korda nädalas pilateses ja varsti peaks loetelu täienema ka jõusaali ja ujumisega. Uus õhtune lektüür on seotud peaasjalikult jooksmisega. Murdun ainult spordikaupade hinnakampaaniatele. Elan kaasa teistele omataolistele ja jälgin huviga Luhatsi blogi.
Kui ma kellegagi kohtun, tahaksin kangesti jooksust ja trennist rääkida. Tavaliselt räägingi ja kuulaja noogutab, kuigi ma tean, et ta kas ei võta seda tõsiselt või ei kujuta seda lihtsalt endale ette. Ma ka ei kujutanud. Ma olen alati mõelnud, et mina küll ei viitsiks. Nüüd siis, üllatuseks iseendale, olen otsustanud joosta maratoni. Veel 126 päeva…
Fotod viimasest reisist Kambodžasse on lõpuks üleval. Kuna mind väga huvitab, milliseid fotosid inimesed hindavad, siis kirjuta mulle, milline foto sulle meeldib. Hindan ka Sinu kriitikat ja asjalikke ettepanekuid!
Et väike põnevusmoment ka kommenteerijatele jääks, siis kõigi vastanute vahel loosin välja kingituse, milleks on lõuendile trükitud ja raamitud ükskõik milline võitjale meelepärane foto. Foto trükitakse matile kangale ja pingutatakse 2 cm paksusele 40×30 cm suurusele liimpuidust raamile. Jäta mulle oma e-posti aadress, et saaksin Sinuga vajadusel ühendust võtta.
Kes aga peatselt Kambodžasse reisimas on, siis minu lugusid saab lugeda “Kambodža” teema alt.
Hiljuti Orkutis ringi vaadates jõudsin justkui omamoodi avastusele, et suurem osa selle suhtluskeskkonna külastajate fotodest järgivad teatud kindlat malli nagu oleks see eelnevalt kusagil kokku lepitud. Mitte, et see oleks midagi uut. Pigem nagu teadmine, mida ma ei olnud endale varem teadvustanud.
Huvitav on see, et fotod, mis Orkutis ripuvad, ei ole lihtsalt suvalised fotod. Need on sõnumiga fotod. Need on fotod, mis omanikust midagi räägivad, teda kuidagimoodi kirjeldavad, teda huvitavamaks muudavad, tema enesetunnet edasi annavad. Tavaliselt positiivsemas valguses.
Nii langevadki fotod Orkutis kuidagi iseenesestmõistetvalt kategooriatesse:
Ma olen edukas ja õnnelik. Eluga rahul.
Ma näen hea välja. Kui vaja siis ka bikiinides või suspedes.
Mul on palju sõpru. Mul on lõbus. Alles hiljuti käisin jälle pidu panemas.
Mul on uus mees või uus naine või sama kaaslane aga uued pildid meist.
Minu laps. Või siis mu õe või venna või sõbra laps.
Ma teen huvitavaid pilte ja olen lasknud ka ennast stuudios pildistada.
Ma käin palju reisil. Ma olen olnud siin ja seal ja iga koha kohta on olemas fototõestus.
Kas see kõik on iseenda afišeerimine? Paraku küll. See on ka põhjus, miks paar minu head sõpra oma profiili sealt ära on kustutanud ja mitmed teised nimetatud keskkonna kasutajad põhimõtteliselt oma fotosid sinna ei riputa.
Ühtlasi on see ka põhjus, miks mulle meenub minu enda edevus, kui mul tekib tahtmine mõnda eeltoodud kategooriasse kuuluv foto oma profiili lisada. Orkut ja teised sarnased suhtluskeskkonnad nagu Rate või Facebook põhinevad paljuski meie eneseimetlusel.
Sellele vaatamata hoiab Orkut elu Eesti sõprade-tuttavate ringi vahel huvitavana. Keegi ikka kedagi tunneb ja nii saab Orkutiga üliedukalt inimeste kohta taustauuringuid teha. Osalt on Orkut nagu fotoblogi pidamine – võimalus anda ja saada jooksvalt ülevaade sellest, mida huvitavat keegi vahepeal teinud on. Ja kui peaaegu kõik meist lisavad Orkutisse peidetud edevusest ajendatud fotosid, siis ei ole ju ka põhjust arvata, et midagi oleks valesti?
